Kõigil Euroopa Liidu liikmesriikidel on kohustus koostada riiklikud pikaajalised strateegiad, mis kirjeldavad kliima ja energia üleminekuteekonda taastuvatele lahendustele vähemalt järgmise 30 aasta vältel. Eestis täidab sellist ülesannet Kliimapoliitika põhialused aastani 2050 (KPP), mille Riigikogu kiitis heaks 2017. aastal. KPP on ja peabki olema paljude kliimapoliitika otsuste aluseks nii keskkonna- kui energeetika, aga aina enam ka teistes valdkondades.
Septembri lõpus valmis Euroopa kliimavõrgustiku CAN raport, mis hindab kaheksa EL liikmesriigi - Horvaatia, Tsehhi, Eesti, Ungari, Portugali, Poola, Sloveenia ja Hispaania pikka vaadet kliimapoliitikas. Raport uurib, kuivõrd need aitavad Euroopa Liidul saavutada kliimaneutraalsust aastaks 2040. Viimane on vajalik kui soovime, et üleilmne soojenemine jääks 1.5°C piiresse.
Raportist selgub, et riikide strateegiad on väga erinevad. Seda nii ambitsioonikuselt, poliitilise vastutuse võtmiselt kui ka kohalike inimeste kaasatuse ulatuselt kliimapoliitika valikute aruteludesse. Näiteks paistab Eesti strateegia puhul silma siht vähendada kasvuhoonegaase aastaks 2050 80% võrra võrreldes 1990 tasemega, mis ei ole ammu enam asjakohane ega ka tegutsemiseks inspireeriv.
Raporti järgi on Eestile esmatähtis tõsta pikaajaliste sihtide ambitsiooni, sest muidu ei ole võimalik tagada Pariisi kliimaleppega kokkulepitud eesmärkide täitmine. Konkreetsemalt soovitatakse Eestil:
lisada strateegiasse põlevkivist väljumise plaan. Valitsus on lubanud lõpetada põlevkivist elektri tootmise aastaks 2035 ja väljuda täielikult põlevkivist energeetikasektoris aastaks 2040. Et pidada kinni Pariisi kliimaleppest, peaks väljumine olema varasem ja tähtaegadest kinnipidamine lõimitud targalt kliimastrateegiasse, et toetada õiglast üleminekut ja sulgeda lõplikult uks fossiilsete kütuste kasutamisele.
seada eesmärgiks täielik üleminek taastuvenergiale. Taastuvenergia osakaalu suurenemise prognooside asemel on vaja leppida kokku 100% taastuvenergiale üleminekus ning kirjeldada sammud, mis selleni jõudmiseks vajalikud on.
lisada arvutused ja analüüs sellest, kuidas arvestatakse süsiniku sidumist kliimaneutraalsuse saavutamiseks ja kirjeldada strateegiat süsiniku sidumise suurendamiseks. Näiteks on võrreldes selle ajaga kui KPPd koostati, suurenenud nõudlus biomassi järele. See aga suurendab raiesurvet ega pruugi seega võimaldada Eestil kliimaeesmärke saavutada.
uuendada Kliimapoliitika põhialuseid lisades sellesse pikaajaline visioon ja teekond kliimaneutraalsuseni jõudmiseks aegsasti enne 2050. aastat. Seda selleks, et anda selgemad suunised riiklikule energia- ja kliimakavale ning teistele lühiajalistele plaanidele ja meetmetele erinevates sektorites. Samal ajal peab strateegia jääma avatuks, et vastata kiiretele sekkumisvajadustele. Olulised on ka täpsemad sihid aastateks 2030, 2040 ja 2050.
Euroopa kliimavõrgustik pöördub raportiga Euroopa Komisjoni poole, et see nõuaks pikaajaliste strateegiate koostamist riikidelt, kes seda veel teinud ei ole ning annaks tagasisidet puudustest ja täpsemad soovitused nendele, kellel strateegiad on olemas.
2021. aasta märtsis pöördusid üle 20 Eesti keskkonnaühenduse Vabariigi Valitsuse poole kahe riiklikult olulise kliima- ning energeetikavaldkonda reguleeriva raamdokumendi - Kliimapoliitika põhialused aastani 2050 (KPP) ning Energiamajanduse arengukava aastani 2030 (ENMAK) avamise ning kaasajastamise taotlusega. 2021. aasta oktoobris on ENMAKi uuendamise lähteülesanne koostamisel ning nii ENMAK kui ka KPP ülevaatamine valitsuse tegevusplaanis. Kuigi kliimaneutraalsuse saavutamine aastaks 2050 on nimetatud uues katusstrateegias Eesti 2035, sellest üksi kliimamuutuste vastu astumise pikaajalise teekonna kirjeldamiseks ei piisa. Nii on jätkuvalt KPP uuendamine tähtis ja raportis toodud soovitused sellele heaks aluseks.