Peamised põhjused Eestis

Eestlastel on väga suur süsinikujalajälg. Oleme maailmas esimese kümne suurima süsinikujalajäljega riigi  seas. Meie jälg on oluliselt suurem, kui nt naftariikidel Venemaal, Liibüal ja Iraanil. Maailmapanga koostatud statistika järgi tekib Eestis aastas inimese kohta 14 tonni CO2-te.


Eestis tekitab ülekaalukalt kõige enam CO2 heidet põlevkivitööstus, mis kivimit põletab või sellest õli toodab.

Kasvuhoonegaaside summaarsed heitkogused jaotuvad 2017. a andmete kohaselt järgmiselt:

  • 88,8% energeetika, sh:
    - energiatöösus (elektri- ja soojatootmine ning põlevkiviõli tootmine) 70,4%
    - transport 11, 7%
    - tööstus, teised sektorid ja muu 6,7% 

  • 6,6% põllumajandus

  • 3% tööstuslikud protsessid ja toodete kasutamine

  • 1,6% jäätmed


NB! Sellest statistikas ei kajastu küll metsandus, põllumaade heide ja turbaalade kuivendamine, kuna see liigitub LULUCFi (Euroopa Liidu arvestus maakasutuse ja maakasutuse muutuse kohta) alla, mida tervikuna loetakse süsiniku sidujaks. Ometi peetakse mõningatel hinnangutel just turbaalade süsiniku heidet energeetika sektori järel teiseks, samuti on metsanduses oluline roll.


Alates 2019. aastast on põlevkivisektori heitmed tugevalt langenud CO2 hinna kasvamise tõttu. 

Põlevkivienergeetika

Põlevkivienergia tootmine ei põhjusta mitte ainult üle 70% Eesti CO2 heite kogusest, vaid sellel on ka muud olulised mõjud. Mõned faktid:

  • Põlevkivisektori õhusaaste moodustab üle 70% Eesti õhuheitmetest ning põlevkivitööstuse jäägid 80% jäätmetest. Ida-Virumaal tuleb enam kui 95% õhusaasteainete heitkogustest põlevkivitööstusest.

  • Enne 2020. aastat oli Eesti ELis konkurentsistult esikohal ohtlike jäätmete tekkimise poolest. 2020. aasta alguses hakkas aga kehtima määruse muudatus, millega põlevkivituhk ei ole enam ohtliku jäätmena arvel, seega on vähenenud ka ohlike jäätmete hulk Eesti statistikas. Endiselt aga tekitab põlevkivitööstus väga suures koguses jäätmeid, mida võime näha tuhamägedena Ida-Virumaal.

  • Riigikontrolli audit (2015) näitas, et riik on põlevkivijäätmetest põhjustatud jääkreostuse kõrvaldamiseks kulutanud üle 50 miljoni euro ja peab kulutama veel kümneid miljoneid eurosid. Näiteks kulub ainuüksi Kukruse aherainemäe ohutuks muutmisele Keskkonnaministeeriumi teate kohaselt 9,7 miljoni eurot.

  • Põlevkivi sektor kasutab aastas 1,8 miljonit kuupmeetrit vett ehk üle 90% kogu Eesti veekasutusest, mistõttu on Ida-Virumaa põhjavesi ohtlikult madalal tasemel, samuti jõuavad sinna tööstusest pärit ohtlikud ained.

  • Ida-Virumaal sündinud laste oodatav eluiga on ligi 5 aastat lühem kui Tartus või Tallinnas. Idavirulastel esineb enam hingamiselundite haiguseid, näiteks on väga laialt levinud astma. Ka suremus vereringeelundite haigustesse on Ida-Virumaal kõrgem kui mujal Eestis, samuti tuleb ette rohkem õnnetusjuhtumite, mürgistuste ja traumadega seotud surmasid.

  • Põlevkivisektori elujõulisus ja kohalikud töökohad sõltuvad oluliselt maailmaturu naftahinna kõikumistest, olles seega haavatavad. Seda näitas ilmekalt nafta maailmaturu hinna järsk langus 2016. aasta alguses ning sellest tingitud koondamislaine ja sotsiaalse ebastabiilsuse kasv Ida-Virumaal.

Loe lähemalt:
Mis on põlevkivi ja põlevkiviõli ning milline on põlevkivi kasutamise ajalugu Eestis!

Põllumajandus

Eestis põhjustas põllumajandus 2016. aastal 6,6% kogu kasvuhoonegaaside hulgast. Viimastel aastatel on aga põllumajandusest pärit heitkogused üha enam kasvanud.

Peamiselt tekitavad heidet:

Mulla kündmine ja taimkatteta jätmine

Sügisel Eestimaal ringi sõites võib näha suuri musti alasid – põllud on üles küntud ja paljud neist saavad uue taimkatte alles järgneval kevadel. Kündmise käigus hävib mullaelustik ja selle struktuur ning siis on süsinikul kerge mullast kaduma minna. Põllu taimkatteta jätmine vaid süvendab mullasüsiniku kadu, kuna tuuled ja tormid saavad mulla pinnast hästi ära kanda. Õnneks pööratakse aina rohkem tähelepanu põldude pideva taimkatte all hoidmisele, näiteks vahekultuuri või talivilja külvamisele.

Turvasmuldade harimine

Eestis asub pea 8% põllumajandusmaast kuivendatud aladel ehk siis need alad on varasemalt olnud liigniisked sooalad. Turvasmullad sisaldavad 95% ulatuses orgaanilist ainet ehk süsinikku ning see kandub maa harimisel kiirelt õhku.

Loomakasvatus ja sööt

Kliimamuutuste üheks oluliseks kiirendajaks on intensiivne loomakasvatus.  Eesti loomakasvatus sõltub aga oluliselt importsöödast - 2017. aastal toodi meile sisse tervelt 44,7% loomasöödast ja seda lausa 36 riigist. Selle sööda päritolu on keeruline välja selgitada ja see võib olla  toodetud suurte keskkonna- ja kliimakahjudega, näiteks hävitades vihmametsi.



Transport

Transpordisektori kliimamõju on energiatööstuse järel teisel kohal moodustades 2017. aasta andmete järgi ca 12% Eesti kasvuhoonegaaside heitest.

Eestis liigub enamik kaupadest ja inimestest mööda maanteid. Transpordi keskkonnamõjud kasvavad aasta-aastalt, sest autotranspordi osakaal Eestis suureneb. Eesti sõidukipark on ebaökonoomne - me sõidame reostavate autodega.

Siiski on märgata teatavat, ehkki mitte piisavalt kiiret paranemist. Eestis oli keskmise uue sõiduauto CO2 heide 1990. aastal 206 g/km, 2008. aastal 199 g/km, 2011. aastal 157 g/km ja 2014. aastal 140 g/km.  

Ökonoomsemate (A-, B- ja C-energiaklass) autode osakaal on Eestis küll aasta-aastalt kasvamas, kuid samas on Eestis ebaökonoomsete autode osakaal väga suur – üle 51% uutest autodest jäävad E-G energiaklassidesse.

Turbamaade kuivendamine             

Hinnanguliselt võtavad turbaalad Eestis enda alla üle 10 000 km2 ehk 22% maismaa territooriumist. Sood hõlmavad nendest aladest tänapäeval vaid veerandi, suur osa ülejäänud aladest on inimtegevusest mõjutatud, sh kuivendatud. Erinevatel hinnangutel eraldub kuivendatud turbaaladelt 2-8 mln t CO2 aastas.

Eestis on kuivendatud soid nii metsa istutamise (metsamaast tervelt 30% asub turvasmuldadel) kui ka põlluharimise eesmärgil (8% põllumaadest asub turvasmuldadel). Lisaks kuivendatakse soid turba ja põlevkivi kaevandamiseks. Praegu on Eestis turbakaevandusalasid umbkaudu 20 000 ha ja mahajäetud turbakaevandusalasid umbes 10 000 ha.

Metsandus

Eestis on metsaraie viimasel kümnendil hoogustunud, mis tähendab, et Eesti metsadesse aastakümnete jooksul salvestunud süsinikust jõuab korraga atmostfääri suur hulk. Kliima seisukohast on aastas üle 8,4 miljoni tihumeetri raiumisel negatiivsed mõjud, sest sel juhul lendub õhku süsinikku rohkem, kui mets samal ajal juurde kasvamise käigus tagasi seob. Selleks, et uus peale kasvav mets hakkas jälle samas koguses süsinikku siduma, läheb aega üle poole sajandi.

Lisaks üldistele intensiivse metsaraiega seotud probleemidele on Eesti puhul eriline, et siin asub umbes 30% metsasid kuivendatud aladel ehk turvasmuldadel ja nendel aladel on lageraiepõhine metsaraie eriti kliimavaenulik.

Kuigi puidu põletamises nähakse võimalust elektri- ja soojatootmises taastuvenergia osakaalu suurendamiseks, ei ole see tingimata kliimasõbralik lähenemine. Kui see toimub ebaefektiivsetes katlamajades, nagu on selleks põlevkivijaamad, siis tähendab see niigi piiratud metsaressursi raiskamist. Kui peame taastuvenergia tootmiseks rohkem metsa raiuma, siis on sellest kliimale rohkem kahju kui kasu.