Taastuvenergia

Sellest tulenevalt on üleminek kestlikele ja loodussõbralikematele alternatiividele kriitilise tähtsusega, näiteks päikese-, tuule-, hüdro- ja ka bioenergiale. Sealjuures on oluline energiaallikate kombinatsioon. Kõige puhtam on tarbimata jäänud energia, mistõttu tuleb mõelda ennekõike sellele, mille jaoks energiat meil toota vaja on, ning seejärel kuidas energiat võimalikult tõhusalt kasutada ja võimalikult palju säästa. Meie elektrisüsteem sõltub sellest, kas vajalikul hetkel on vajaminev kogus olemas.

Energia CO2 heitkoguste vähendamisel on Eestis lahenduseks eeskätt tuuleenergia kasutuselevõtt, säästlikult varutud ja kasutatud biomass, päikeseenergia, hea elektrivõrkude ühendus Euroopa riikidega ja salvestustehnoloogiad.

Selleks et energiat oleks ka siis kui tuul ei puhu ja päike ei paista, vajame salvestustehnoloogiaid ja ühendusi välisriikidega. Seega tuleb tootmisvõimsuste rajamisega paralleelselt tegeleda näiteks vesisalvesti, vesiniku salvestamise ja tarbimise juhtimise tehnoloogiate turule toomise ja rakendamisega. Vähestel tundidel, kus tootmine jääb alla tarbimisele ja välisühendused ei suuda katta vajadust, on lahenduseks säästlikult varutud biomassi kasutamine energiajaamades. Näiteks Matsalu Rahvuspargis niidetud luhtadelt jõudev hein jõuab Lihula biomassil töötavasse katlamajja. See toetab elurikkust ning on kliimasõbralik.

Eesti majandus ja energeetika peavad juba lähiaastatel põlevkivist elektritootmisest loobuma, sest just põlevkivienergia tekitab Eestis kõige enam kasvuhoonegaase ja on kõrgete CO2 kvootide tõttu halvendanud Eesti ettevõtete konkurentsivõimet. Eestil on maailmas põlevkivienergia kasutamise tõttu ühe inimese kohta väga suur süsiniku jalajälg, mistõttu on Eesti ületanud ka oma süsinikueelarve. Eesti ekspordipartnerid vaatavad üsnagi täpselt, missugust energiat on kasutatud asjade tootmiseks - sellest sõltuvad investeeringud, mida pangad on nõus finantseerima, ning ka hind, mida tarbija peab toote eest maksma.

Taastuvenergeetikale üle minnes kaob tsentraliseeritud suurtootmine, avanevad võimalused kogukonnaenergeetikaks  ja väiketootmiseks. Suuremahuliste tuuleparkide kohustuseks on hüvitada häiringud nii inimestele kui ka loodusele, mis suurarendus tekitab, ning anda võimalus nii kohalikele omavalitsustele kui eraisikutele saada kasu tuulepargiarendustest. Ühte sellist lahendust nimetatakse keskkonnahäiringu hüvitamise tasuks ehk tuulikutasuks. Hajus taastuvenergia tootmine oleks ka meie julgeoleku tagatis – see mõjutaks nii varustuskindlust, majanduslikku kui ka riigikaitselist julgeolekut, sest nii jaotuvad kulud ja tulud ühiskonnas ühtlasemalt ning hajutatud tootmissüsteemi on raske kõikuma lüüa.

Taastuvenergiale ülemineku nimel ei pea raadama metsi, kuivendama soid, panema kinni randasid või takistama inimeste ja loomade-lindude liikumist nende harjumuspärastel aladel. Maailmas on palju häid näiteid, kuidas sobitada energiatootmist vanadesse karjääridesse, linnamaastikesse, merele eemale lindude ning loomade rändeteedest ja toitumisaladest ning massiivsetele põllumajandusmaastikele. Seega on oluline kasutada energiavõimsuste rajamisel ära juba neid asukohti, mille inimene on oma tegevusega ümber kujundanud.