Uurisime erinevatelt taastuvenergia arendamisega tegelevalt huvipoolelt, kuidas tajutakse taastuvenergiale ülemineku edusamme ja millised on järeleaitamist vajavad kohad ning kuidas neid lahendada. Küsisime Tori valla vallarhitektilt Helle-Triin Hansumäelt:
Milline on teie arvates taastuvenergiale ülemineku seis Eestis?
Tundub, et kõik püüdlevad tormijooksuga ülla eesmärgi poole, kuid tegelikkuses toimub protsess kaootiliselt. Kui oleks nn stardipauguks kaardistatud meie elektrivõrgu ja vajaduste ning võimaluste (looduskaitse) tegelikku seisu ja jagatud selle alusel liitumispunktide/arendusalade võimalikud asukohad/piirkonnad nn pingeritta või etappideks oleks protsess toimunud paremini juhitavalt ja ressursse kokkuhoidvamalt.Mis on siiani hästi läinud?
Suur avalik huvi. Nii elanikud kui ka ettevõtjad on hakanud rohkem analüüsima oma elektrikulusid ja sellest tulenevalt lahendusi otsima.Mis on taastuvenergiale ülemineku puhul teie meelest kõige keerulisem? Miks?
Menetlusprotsess on pikk ja huvigruppe palju, kelle huvisid on vaja pidevalt tasakaalustada. On palju omavahel põrkuvaid huvisid. Nt arendajale huvipakkuv asukoht, kus on läheduses kaitsealused linnuliigid või tugevat vastuseisu avaldavad kodanikud või siis nö piirangutevaba asukoht. Riigimaa, kus on siiani olnud taastuvenergeetika arendamine keeruline ja pole ka teada, kas tulevikus läheb olukord nendel aladel soodsamaks.
Milles peaks esmajoones kokku leppima või tegema, et neid raskusi ületada?
Hetkel on keeruline midagi suurt ja olulist ette võtta. Piirkondades, kus on olnud vähegi huvi taastuvenergeetika arendamise vastu, on planeerimisprotsessid algatatud ja need kulgevad igal pool omamoodi, sõltudes KOV võimekusest ja arendajate asjatundlikkusest/agressiivsusest.Praegu on võimalik teha valminud tuule- ja miks mitte ka päikeseparkides uuringuid, et tuvastada nende käitamisaegseid mõjusid ning selle abil kavandada paremini vajalikke leevendusmeetmeid käimasolevates protsessides.