Rõõmustav oli kuulda, et pea kõikide erakondade esindajad nägid kliimamuutust väga olulise probleemina ning tunnistasid vajadust kiireks tegutsemiseks, põhiliselt põlevkivienergeetikast väljumiseks ja taastuvenergiale üleminekuks. Lubaduste suhtes tasub aga olla kriitiline, sest varasemates väljaütlemistes ja isegi teistes valimisdebattides on kõlanud mõnede erakondade suust suisa vastupidiseid seisukohti. Seega tasub valimisotsuse juures kindlasti lähtuda ka programmides kirja pandud seisukohtadest, mis on eeldatavasti korralikult läbi arutatud.
Paistab, et nii mitmeski erakonnas ei ole kliimateemad veel lõpuni läbi vaieldud ning seisukoht oleneb konkreetse erakonna liikme isiklikust nägemusest. Lõhe kliimateemadel paistab jooksvat isegi erakondade siseselt põlvkondade vahel. Seega, kui erakondade sees on keeruline üksmeelele jõuda, siis miks ei võiks olla selline üleilmselt põletav küsimus tulevikus sarnaselt mõtlevatele poliitikutele erakondadeülene koostöökoht.
Ambitsioonikad kliimaeesmärgid loovad soodsa pinna innovatsiooniks
Debatist jäi kõige positiivsemana kõlama mõte, et ambitsioonikas tegutsemine aitab kaasa ka meie majandusarengule, eelkõige taastuvenergia ja rohetehnoloogiate ettevõtluse näol. Seda võimalust tõid välja pea kõik erakonnad, eriti aga SDE, EER, ERE, REF ja Eesti 200.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindaja Rene Tammist leidis, et väljakutses tuleb näha võimalust ning praegu seisab kõik poliitilise otsustamatuse taga - tehnoloogiad on tegelikult olemas, tuleb vaid luua soodne keskkond nende kasutuselevõtuks.
Elurikkuse Erakonna esindaja Mihkel Kangur tõi välja, et põlevkivi kasutamise juures tuleks arvestada kõiki tegelikke kulusid ning tõsta põlevkivitasud sellest lähtuvalt palju kõrgemaks. Saadud tasud peaks riik aga suunama innovatsiooni, et viia majandus uuele tasemele.
Ka Eesti 200 esindaja Jaak Laineste nägi innovatsioonis ja ettevõtluses suurt võimalust ning mitte ainult Eesti-siseselt, vaid ka ekspordil. Samas ei välista Eesti 200 põlevkivienergeetikaga jätkamist, kui on leitud sobivad CO2 kogumise viisid.
Eestimaa Roheliste esindaja Andres Meesak rõhutas eelkõige tehnoloogiate kiiret arengut ning kinnitas tehnilise poole pealt, et Eesti suudab tagada enda tarbeks 100% taastuvenergia tootmise ka ilma välisühendusteta, kuigi välisühendustega on see lihtsam.
Jah süsinikuneutraalsele Euroopale?
.jpg)
Debati eel täitsid erakondade esindajad lühikese ankeedi, mis oli arutelu üheks aluseks. Ühismeel erakondade vahel valitses nii mitmeski küsimuses, näiteks plaanivad kõik peale kliimamuutusi eitava EKRE toetada ELi süsinikuneutraalsuse visiooni aastaks 2050. Ka erakonnad, kes on pikalt riigikogus või valitsuses olnud pigem Euroopa Liidu kliimapoliitika järeljooksiku rollis, leidsid, et Eesti peaks olema ELi kliimapoliitika suunanäitaja. Kas tõesti on puhumas uued tuuled või on tegu lihtsalt valimiseelse lühiajalise kannapöördega? Järeldused saab teha järgmise nelja aasta jooksul.
Paigalseis või hüpe tulevikku?
Vähese ambitsioonikusega paistis silma Isamaa, kelle käes on praegu keskkonnaministri tool. Erakonna esindaja Marko Pomerants jäi senise riikliku kliimapoliitika toetajaks ja on enda sõnul realistlik. Ta leidis, et Eesti peaks järgima juba olemasolevaid arengukavasid, kuna need on meie parimate võimaluste kohaselt koostatud. Mitmed teised erakondade esindajad juhtisid vastukaaluks tähelepanu, et meie teadmiste ja tehnoloogiate tase on muutunud ning seega tuleks ka senised kavad üle vaadata.
Pomerantsi alalhoidlikkust taunis teiste hulgas Reformierakonna esindaja Keit Pentus-Rosimannus, kes võrdles olukorda 90ndate algusega, kus julgus võtta riske aitas teha tiigrihüppe, mis andis meile tugeva IT riigi staatuse. Ka praegu peaksime tegema tema arvates sama, mitte jääma turvaliselt tagaritta.
Isamaast küll ambitsioonikam, kuid siiski teistest alalhoidlikum oli Vabaerakonna esindaja Lembit Tuur. Ka tema rõhutas, et tehnoloogiad põlevkivielektri asendamiseks on juba olemas. Samas nägi ta suurt potentsiaali gaasi kasutamises elektritootmiseks, mis annab küll teatud CO2 kokkuhoiu, kuid põhineb siiski fossiilkütuste sõltuvusel.
Keskerakonna esindaja Raimond Kaljulaid püüdis hoida lihtsat joont, laskumata tehnilistesse detailidesse. Ta ütles ka otse välja, et esindab debatil pigem enda isiklikku seisukohta. Kuna Keskerakond peab arvestama suure valijaskonnaga Ida-Virumaal, siis ei ole neil tegelikult kavas põlevkivienergeetikast väljumist avalikult toetada.
Nii debatti kui ka ankeedi tulemusi vaadates jääb oma eristuvate seisukohtadega selgelt silma EKRE, kelle esindaja Martin Helme jäi läbivalt seisukohale, et kliimamuutused ei ole probleem ning teadlased, maailmaliidrid kui ka teised osapooled valetavad omakasu nimel.
Kuidas siis otsustada, keda kliimamuutuse küsimusest lähtuvalt valida?
Kokkuvõtteks võib kliimadebati alusel öelda, et lootust on, et kliimamuutusesse suhtuksid tulevases parlamendis täie tõsidusega Eestimaa Rohelised, Elurikkuse Erakond ja Sotsiaaldemokraadid. Eesti 200 ja Vabaerakond toetavad küll kliimasõbralike taastuvenergia lahenduste kasutuselevõttu, kuid jätavad võimaluse avatuks ka fossiilkütuste edasisele kasutamisele. Reformierakonna ja Keskerakonna edasised sammud sõltuvad paljuski sellest, kuidas erakonnasiseselt konsensusele jõutakse. Kliima teemal tagasihoidlikkumat panust on oodata Isamaalt ning täielikku tegevusetust EKRE-lt. Loomulikult oleneb palju ka sellest, kes ja mis tingimustel koalitsioonileppe sõlmivad.
Kõige parem, vaata ise debatti SIIT, kuid uuri kindlasti ka erakondade programme, vastuseid keskkonnaühenduste küsimustele ja nende teisi väljaütlemisi.
Lihtsat eraldusjoont ambitsioonikuses aitavad luua ka järgnevad vastused erakondade esindajatelt:
.jpg)
.jpg)
Postituse autor: Piret Väinsalu, Eestimaa Looduse Fondi kliimaekspert