Selle aasta ÜRO kliimakonverents on lõppenud. Uurisime kliimaakivistilt, Eesti Fridays for Future ühelt eestvedajalt Kertu Birgit Antonilt, mis on tema hinnangul suurim võit ja kaotus, millega Eesti konverentsilt tagasi tuli ning mis on see üks ja kõige tähtsam samm, mille Eesti peaks ette võtma, et aidata kaasa üleilmse kliimasoojenemise hoidmisele 1,5C piires.
Mis on Sinu
hinnangul suurim võit Eestile COPilt? Miks?
Minu meelest ei lahkunud ükski riik COP26-lt võitjana, sest konverentsi lõppotsus on kaugelt liiga nõrk, et kliimakriisi vajalikul määral leevendada. See, et kokku lepitud nõrga otsuse tulemusena me näilikult “pääsesime” kohustusest kiiresti vähendada fossiilsete kütuste põletamist Eestis, ei ole võit, sest nõnda süvendame ikkagi kliimakriisi ja saeme oksa, millel ise istume.
Mis on Sinu hinnangul suurim kaotus Eestile COPilt? Miks?
Eestile, nagu tervele maailmale, oli suurim kaotus COP-ilt see, et konverentsi tulemusena ei lepitud kokku selles, kuidas kliimamuutuseid varasemast oluliselt jõulisemalt pidurdada. See on Eestile kaotus, sest kliimamuutuste süvenedes läheb meilgi elu kallimaks ja raskemaks: tõusevad toiduhinnad, tugevnevad tormid, süvenevad pinged üle maailma. Kliimakriisi tingimustes on eesti keele, kultuuri ja riigi pikaaegne püsimine, rääkimata inimeste tervise hoidmisest ja majanduse kasvamisest, väga keeruline.
Milline peaks Sinu meelest olemas Eesti järgmine üks ja ainus kõige olulisem samm, et aidata kaasa üleilmse kliimasoojenemise hoidmisele Pariisi kliimaleppega sihiks seatud ning COP26 üheks põhieesmärgiks olnud 1,5° C piires?
Koostada kärmelt riiklik kava, kuidas saab Eesti kliimaneutraalseks, ning hakata seda ellu viima. Kava koostamisel tuleb lähtuda parimast saadaolevast teadusest kliima ja keskkonna, aga ka ühiskonna kohta. Eelkõige tuleb kavas keskenduda lähimal kümnel aastal tehtavatele muutustele, sest nendest sõltub oluliselt, kuivõrd on hiljem üldse võimalik kliimasoojenemist pidurdada.