VIDEO JA INTERVJUU: Kliimamuutus vajab kiireid lahendusi. Jüri-Ott Salm: peame otsima soode kuivendamisele alternatiivi

Kliimamuutus on käes. Me tunneme seda näiteks sagenevatest kuumalainetest, vihmavalingutest üleujutatud tänavatest, aina sagedamini pruuniks kõrbevast murust, üraskikahjustustest metsades või veekasutuse piirangutest. Me ei saa kliimamuutust vältida, kuid me saame kliimamuutuse ilminguid leevendada. Seda aga vaid väga tempokalt kliimamuutust põhjustavaid kasvuhoonegaase vähendades.

Eesti suurimad võimalused selleks peituvad me soodes, metsades ja põlevkivis. Soode kuivendamise lõpetamine,   energia tootmise asendamine taastuvenergiaga ning metsade raiemahu vähendamine aitaksid liikuda suure sammu edasi kliimakriisist väljumise suunal. Soode taastamine aitab kliimamuutusi ohjeldada. Teemat avab Eestimaa Looduse Fondi märgalade programmi juht Jüri-Ott Salm.

Kuidas on sood ja rabad seotud kliimamuutustega?

Sood on hästi suured ekstreemsete ilmastikunähtuste puhverdajad - olgu need suured vihmahood või suured põuad, mis meil Eestiski järjest sagedamad on. Need alad on puhvriks, mis seovad vett ja annavad seda tasakesi välja. Kui ilm muutub väga põuaseks, tuleb valmis olla ka maastikupõlenguteks. Ka soodes - nad on ajalooliselt ka päris palju põlenud, aga siin on väga oluline, et me neid ei kuivendaks.

On arvatud, et meil Eestis on pea neljandik kaetud soodega. See on ekslik. Tänastes arvudes me saame rääkida, et Eesti maismaast üksnes 7-8% on kaetud soodega ehk ülejäänud kunagised sood on kuivendatud, need on turbaalad, ja sealt tuleb päris suurel määral CO2. Kui sa kuivendad soo, turbaala, siis see turvas hakkab lagunema ning sinna tuhandete aastate jooksul seotud süsinik lendub tagasi atmosfääri.

Millised on turba kaevandamise kahjud kliimale, inimesele?

Eesti on väga suur turbakaevandaja Euroopas. Läbi turba kaevandamise me viime meie ökosüsteemist, meie soodest, välja sinna tuhandete aastatega ladestunud süsiniku. Atmosfääri jõuab see süsinik CO2-na ja see soojendab meie kliimat.

Kui me mõtleme, mida turba kaevandamine inimesele tähendab, siis Eestis on mitmeid näiteid, kus kohalik kogukond peab mingit ala väga oluliseks endale. Kui see ala läheb kaevandamisse, siis nad kaotavad suure loodusväärtuse kümneteks aastateks oma kodukandis, sest kaevandamine vältab vähemalt ühe inimpõlve tavaliselt. Sellega kaasneb elukeskkonna halvenemine - olgu see turbatolm, põlengute oht ja muidugi kõik need ökosüsteemihüved, mis inimene looduslikus soos saab, on need marjad, puhkus, vaimne tervis, on see vesi sellele külale - need ju kaovad kaevandamise ajaks.

Mis on lahendus?

Eesti, Euroopa ja ka maailma kontekstis on väga suur rõhk märgalade taastamisel, veerežiimi taastamisel. Me ei saa sood ega raba kohe tagasi, aga me saame tagasi pöörata need protsessid. Protsessid, mis neid märgalasid hoiavad, tekitavad ja seda ökosüsteemi meie jaoks taasloovad.

Me peaksime väga kriitiliselt üle vaatama, kas meil on kuivendamist ikkagi vaja, kas on alternatiiv. Soomes on alternatiive näiteks otsitud ja otsitakse. Metsamaadel tähendaks see seda, et me majandaksime metsi soomuldadel püsimetsana, me ei kuivendaks neid enam. Või põldudel läheksime üle märgalaviljelusele. Võib ka nii öelda, et äkki see on üks ainuõige lahendus või ainukene viis ka nendel aladel majanduslikuks tegevuseks. Sest kui meil on põudade rohkus, siis on see vesi, mis on taimede kasvuks esmane tingimus. Niiet vett tuleb seal hoida.

Samal teemal:

• Video ja intervjuu Ivo Krustokiga: põlevkivile leidub alternatiive
• Video ja intervjuu Liis Kuresooga: peame vähendama raiemahte ja kasutama alternatiivseid raieviise