Põlevkivi on kerogeeni sisaldav peenkihiline musta või pruuni värvi settekivim, mis tekkis 400–450 miljonit aastat tagasi toonaste veekogude põhjas.
Põlevkivi koosneb primitiivsete ainuraksete organismide, bakterite, järvede ja merede vetikate ning füto- ja zooplanktoni biomassist moodustunud orgaanilisest ainest. Kukersiit-põlevkivi on tüüpiline segakivim, mis koosneb kolmest süngeneetiliselt tekkinud põhikomponendist: orgaanilisest, karbonaatsest ja terrigeensest materjalist. Viimased kaks moodustavad kivimi mineraalse osa. Nimetatud komponentide sisaldus võib kõikuda laiades piirides, sõltuvalt kihist ja maardla piirkonnast. Kukersiit-põlevkivi on keeruline toore, kuna sisaldab palju tuhka ning vähe orgaanilist ainet.
Põlevkiviõli on põlevkivist toodetud vedelkütus, mis saadakse põlevkivi orgaanilise osa termilisel lagundamisel ja õliaurude kondenseerimisel. Olenevalt temperatuurist toodetakse õli põlevkivist kas utmisel* ehk poolkoksistamisel (põlevkivi kuumutamine kuni 500 °C) või koksistamisel (kuumutamine 1000–2000 °C).
Põlevkiviõli kasutatakse eelkõige keemiatööstuses toorainena ning kütte- (nt laevades) ja immutusõlina. Põlevkiviõli erinevuseks naftast toodetud raskete kütteõlide ees on suhteliselt väiksem viskoossus ja madalam hangumistäpp ning mõnevõrra väiksem väävlisisaldus.
Põlevkiviõli on iseloomuliku lõhnaga tumepruun vedelik, mis koosneb tuhandetest üksikutest keemilistest ühenditest. Peamise massi põlevkiviõlis moodustavad hapnikuühendid, mille hulk summaarse põlevkiviõli kohta ulatub kuni 65-70%.
Eestis toodetakse põlevkiviõli gaasilise soojuskandja (tootmiseks vaja tükiline põlevkivi, kõrvalprodukt madala kütteväärtusega gaas ja fenoolvesi) ja tahke soojuskandja meetodil (tootmine põlevkivipurust, ka tolmust).
Laiemalt hakati põlevkivi maailmas kasutama 19. sajandi keskel, tööstusrevolutsiooni ajal, esmalt Prantsusmaal ning siis ka Šotimaal ja Saksamaal. Toona valmistati sellest peamiselt petrooleumi, lambiõli ja parafiini.
Eestis pärinevad esimesed teated põlevkivi kaevandamisest 1870. aastatest Kukruse mõisas. Siit ka maavara eestikeelne nimi - kukersiit. Tööstuslik kaevandamine algas Eestis Esimese maailmasõja ajal, kui Venemaal valitses kütusepuudus. Täielikult arendati põlevkivitööstus Eestis välja esimese iseseisvuse ajal.
1921. aastal käivitati Kohtla-Järvel proovi õlivabrik, kus õli saamise eesmärgil katsetati põlevkivi utmist spetsiaalses retordis ehk teisisõnu põlevkivi kuumutamist ilma õhu juurdepääsuta. 1924-1942 ehitati Kohtla-Järvele neli õlivabrikut. Utmisesaadused turustati kütte- ja immutusõlina, bituumenina ja mootorikütusena. Põlevkivigaas põletati oma jõujaamas.
Pärast Teist maailmasõda kadus peaaegu kogu maailmas huvi põlevkivi vastu, sest nafta oli tunduvalt odavam kütus, mida sai täielikult ära kasutada. Aktiivselt jäid põlevkiviga tegelema vaid kaks maad – Hiina ja Nõukogude Liit, sh Eesti NSV, kellele see oli tähtsaim maavara.
Põlevkivi uurimisega alustati Eestis juba enne Esimest maailmasõda, kuid suurem teadustöö läks lahti Nõukogude ajal, mil Eestist sai kogu maailma suurim põlevkivikaevandaja. Aktiivseim kaevandamise aasta oli 1980, mil maailmas kaevatud 47 miljonist põlevkivitonnist 31 kaevati Eestis. Sel perioodil Eesti keskkonnale tekitatud kahju on mõõtmatu.
1980. aastal ehitati Narva õlitehas, mille koosseisu kuulusid kaks ainulaadset tehnoloogilist seadet UTT-3000, mis olid eelkäijaks Eesti Energia Enefit 140 ja 280 õlitehastele.
Eestis kasutavad tänapäeval põlevkivi energia ja õli tootmiseks kolm põhilist ettevõtet: Eesti Energia, Kiviõli Keemiatööstus ja VKG. Õiglase ülemineku territoriaalses kavas on kirjas, et Eesti riik lõpetab põlevkivist elektritootmise hiljemalt 2035. aastaks ja õli tootmise hiljemalt 2040. aastaks.
Kliimamuutused.ee on kliimamuutuste põhjuseid, tagajärgi ning lahendusi põhjalikult ja teaduspõhiselt käsitlev veebiportaal. Lehte haldab Eestimaa Looduse Fond www.elfond.ee
Käesoleval veebilehel on võimalik muuta sisu kontrastsust, et lugemist hõlbustada.
Sisu suurendamiseks soovitame kasutada veebilehitsejale sisseehitatud funktsionaalsust: hoidke all Ctrl klahvi (OS X operatsioonisüsteemis Cmd klahvi) ja vajutage samal ajal + või - klahvi.
Teine mugav võimalus on kasutada hiirt: hoidke all Ctrl klahvi ja samal ajal liigutades hiire kerimisrulli. Tagasi normaalsuurusesse saab, kui vajutada samaaegselt Ctrl ja 0 klahvile.
Kõik enamlevinud operatsioonisüsteemid sisaldavad seadeid ekraanil esitatava sisu suurendamiseks.
Windows 7’s leiad programmi nimega Magnifier, kui vajutad all vasakul “Start” menüü nupule, trükid Magnifier (piisab juba mõnest esimesest tähest) ja vajutad Enter. Avaneb väike aken, milles on kõik on suurendatult. Vaikimisi jälgib programm hiire kursori asukohta. Windows XP’s leiad Magnifier’i kui liigud Start > All Programs > Accessories > Accessibility > Magnifier.
Apple arvutitel tuleb suurendamise kasutamiseks navigeerida järgnevalt: Apple menüü > System Preferences > Accessibility (või Universal Access) > Zoom.