Metsa ja kliima seoste ning puiduenergeetika ohtude illustreerimiseks kasutatakse vahel lihtsustatud näidet majast ja suurest tammepuust. Ühel tillukesel planeedil kütab majaomanik oma maja fossiilse maagaasiga. Tema õues kasvab 50-aastane tamm, mis seob oma aina kasvavas kehas osa sellest süsihappegaasist, mis maja kütmisel eraldub. Majaomanik otsustab aga ühel päeval üle minna taastuvenergiale, sest kliimamuutustest põhjustatud üleujutused ohustavad ta majapidamist. Ta raiub oma tammepuu ning asub maja sellega kütma.
Nüüd aga paiskub õhku endisest rohkem süsihappegaasi, sest 1 kWh energia saamiseks eraldub puidu põletamise puhul seda pea poole rohkem, kui gaasi põletamisel. Ent nüüd pole ka enam kedagi, kes õhusaastet seoks ja talletaks ning kasvuhooneefekt hoogustub veelgi. Majaomanik võib küll mulda uue tõru panna, ent selle mõju avaldub alles paljude aastakümnete pärast. Kliimamõju mõttes tabaks ta aga kümnesse, kui vahetaks gaasi päikese- ja tuuleenergia vastu ning laseks tammepuul edasi kasvada. Maagaasi põletamisest paigast läinud atmosfääri koostisosade tasakaalu on vaja veel pikalt siluda ja seda tööd teeb tammepuu paremini kui keegi teine.
Piiranguteta bioenergeetika on ohtlik eksitee
Juba päris mitmes meediasõnavõtus kutsub Rootsi maaülikooli teadur Meelis Seedre ülesse kasutama rohkem puitu kliimamuutuste ärahoidmiseks või leevendamiseks. Neis sõnavõttudes hoiatab ta muuhulgas puiduenergeetika reguleerimise eest. Reegliteta puiduenergeetika oleks küll lühiajaliselt kasulik metsasektorile, ent kliimamuutuste pidurdamisel annab ta soovitust vastupidise efekti. Möödunud aasta lõpus hoiatas ka rühm teadlasi Euroopa Liitu reegliteta bioenergeetika eest, teiste hulgas 8 Valitsustevahelise Kliimamuutuste Nõukogu (IPCC) raporti juhtautorit.
Meie planeedil on süsiniku liikumine atmosfääri ja biosfääri vahel hulga mitmetahulisem, kui majaomaniku ja tammepuu loos, ent puidu piiranguteta kasutamine energeetikas viib ka meid väga kaugele sellest, mida esmalt soovinud oleme. Juba praegu leiab Eestist näite tõsisest eksimusest kliimaeesmärkide poole püüdlemisel taastuvenergeetika sildi all. See on puidu ning põlevkivi koospõletamine Narva ja Auvere kateldes. Madala efektiivsuse juures tossates ning reostavale fossiilenergeetikale lisa elujõudu andes teeb puidu põletamine kliimale otsest kahju. Ka see ei aita, kui puit pärineb teisest riigist või mandrilt.
Paberrämps ei peaks asendama plasträmpsu
Metsade kasutamise intensiivistamise pooldajate argumentide kese on asendusefekt: fossiilseid ja energiakulukaid materjale asendataks puiduga, hoides seeläbi süsinikku seotuna. See on iseenesest õige, kui tegutseda läbimõeldult ning tagada puidust rajatise või eseme pikk eluiga tema hea kvaliteediga. Hoiatavaks õppetunniks on siin näiteks Vaida silla saaga. Meenutuseks neile, kes ei mäleta - kuigi Vaida jalakäijate mõeldud puusild sai 2008. aasta puitehitise tiitli, siis juba 2014. aastal oli sild niivõrd ohtlikult mädanenud, et see otsustati asendada terassillaga. Kuigi siin oleks saanud asendusefektist kasu lõigata, siis paraku ei olnud projekt hästi läbi mõeldud ega teostatud. Heade puitu tundvate ja kasutada julgevate arhitektide, disainerite ja inseneride koolitamine oleks kindlasti üks kasulik samm kliimapoliitika ja reaalse majanduselu kokkuviimise suunas.
Suhteliselt kohatu on asendusefektist rääkida aga tselluloosi kontekstis - tehtagu sellest kasvõi rõivaid või muud sellist. Tselluloos on selgelt vesi tarbijaliku ja raiskava elukorralduse veskile. Ehkki selles masinavärgis tselluloositootjana kaasa tegemine võib olla majanduslikult tulus ettevõtmine, on kliimasõbralikkuse argumendid siin pastakast imetud. Papptopsi keskkonnamõju võib olla plasttopsi omast väiksem, ent mõlemad on mittevajalikud ning kliimavaenulikud tooted ning loodan, et kummalgi pole kohta juba järgmise põlvkonna igapäevaelus.
Metsade puidutagavara tuleb kasvatada
Vaadates raie intensiivistamise üleskutset metsa kasvamise poolelt, torkavad taas silma tõsised ebakõlad. Eesti metsad on väga eripalgelised ja süsinikuvood neis väga erineva dünaamikaga, ent väga paljudele neist on omane süsinikuheide peale lageraiet. Seda heidet poleks, kui metsa lagedaks ei raiutaks. Lageraie tagajärjel väheneb pea alati metsa süsiniku sidumisvõime aastakümneteks. Eesti tingimustes ergutaks süsiniku sidumist näiteks valikraied, püsimetsandus, raieringi pikendamine.
Sidumisel on mõte ja olulisus vaid juhul, kui ta kasvatab üldist metsade süsiniku tagavara. Ka vana mets, kus täiendavat sidumist esineb väga vähe, aitab kliimamuutuste vastu seismisel, sest ta on meie eluajal tekkinud orgaanilise süsiniku depoo. Oleme fossiilkütuseid arutult ära kasutanud ja süsinikuringe seisukohast maakoorele kõvasti võlgu. Metsatagavara suurendamine on väga tõhus viis seda võlga tagasi maksta. Metsas seisab puit puiduna keskmiselt kõige kauem. Seda isegi, kui puud seal surevad. Ükski kohvitops, lagunev puusild aga eriti graanul või hakkepuidulaast ei saa lähedalegi. Sidumise soodustamise eesmärk aga on just süsiniku õhust tahkele kujule saamine ja võimalikult kaua sellisena säilitamine.
Metsadel on kliimamuutuste ärahoidmisel ja leevendamisel tõesti muinasjutuline roll. Ehkki ka sood ja heinamaad teevad tubli tööd, on just produktiivne mets see osa loodusest, kus peame kliimaasjus otsima loodusel põhinevaid lahendusi globaalse süsinikuringe kiireks mõjutamiseks. Eesti raiemahud peavad olema praegusest märksa väiksemad, et metsades seotud süsinikuvaru lähikümnenditel kasvaks. Kliimasõbralikult varutud puidust peaksime aga ennekõike ehitama. Ja just selliseid rajatisi, mida tõesti tarvis on.
Artikkel ilmus EPLi arvamusveebis.