.jpg)
Nüüdseks on ilmselt üldteada tõsiasi, et põlevkivienergeetika on Eesti suurim loodusvarade tarbija ja keskkonna saastaja, samuti CO2 emissiooni allikas. Eesti majandus on OECD riikide hulgas kõige süsinikumahukam ning põlevkivi kaevandamise ja töötlemise keskkonnamõjud hiiglasliku ulatusega. Mida me selle teadmisega peale hakkame, küsib oma kommentaaris Piret Väinsalu.
Põlevkivienergeetikast väljumine eeldab praktikas toimivaid lahendusi ning Ida-Virumaa regiooni tuleb leida uusi tööhõivet pakkuvaid majandusharusid. Mõistlik on selleks ära kasutada Euroopa Liidu toetusprogramme ning vahetada kogemusi ka teiste Euroopa riikidega, kes seisavad silmitsi sarnaste väljakutsetega, olles võtnud eesmärgiks seniste söepiirkondade õiglase ülemineku (just transition).
Õiglane üleminek keskkonda saastavalt energialt taastuvenergiale tähendab, et sellest puudutatud inimestele on tagatud õiglane sissetulek ja inimväärne elu. Eestis räägimegi õiglasest üleminekust peaasjalikult Ida-Viru piirkonnas põlevkivi kaevandamise ja kasutamisega seotud töötajate ja sellest mõjutatud kogukondade jaoks.
Kasutamata võimalus
Küsimus, kuidas minna ennekõike söekaevandamiselt üle taastuvatele lahendustele, puudutab üle maailma paljusid riike. Euroopas kaevandatakse sütt 12 riigis (sh Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Saksamaa) kokku 41 regioonis ning see annab tööd ligikaudu 240 000 inimesele. Samal ajal on Euroopa Liit otsustanud oluliselt vähendada oma süsinikuheidet, sh söeelektrijaamadest tulenevat emissiooni. Söe üha väiksem kasutus on viinud üle Euroopa paljude kaevanduste sulgemiseni.
2017. aastal kutsus Euroopa Komisjon ellu koostööplatvormi "Coal Regions in Transition", mille raames vahetatakse infot ja kogemusi, kuid viiakse ellu ka projekte. 2019. aasta seisuga on pilootprojektid käimas 14 regioonis üle Euroopa. Nende hulgas on näiteks endistesse söekaevandustesse geotermaal- ja hüdroenergiajaamade rajamine, andmekeskuste loomine, kohalike energiaühistute moodustamine ning turismi- ja põllumajanduse arendamine.
Üleminekuprojektidele on võimalik saada Euroopa Liidust nii nõustamist kui ka rahastust. Näiteks Euroopa ühele suurimale söepiirkonnale Sileesiale eraldati regionaalse rakenduskava raames 120 miljonit eurot, et toetada piirkonnas erinevaid projekte ja valmistada endisi kaevandamisalasid ette uuteks investeeringuteks.
Eelmisel aastal suleti viimane söekaevandus legendaarses Ruhri piirkonnas ning sellega lõppes söeajastu kogu Saksamaal.
Rurhi piirkonna ümberkujundamist hakati planeerima juba 30-40 aastat tagasi. 1995. aastal rajati piirkonna ühte keskusesse Gelsenkirchenis teaduspark, mis tõi kokku energeetikaalasest innovatsioonist huvitatud ettevõtted ja teadlased. Loodi nii päikese- kui ka tuuleenergia arenduskeskust, arendati majadele ja linnakeskkonda taastuvenergialahenduste integreerimise tehnoloogiaid.
Nüüdseks on endine suur kaevanduspiirkond, kus suleti kokku 13 söekaevandust ligi 200 šahtiga, saanud Saksamaa rohetehnoloogia keskuseks.
Õiglane üleminek poliitiku südameasjaks?
Seni ei ole olnud näha Eesti riigi suurt aktiivsust õiglase ülemineku suunal. Poliitikud räägivad juba aastakümneid, et põlevkivienergeetika säilimine on tähtis just Ida-Virumaa tööhõive ja majandusarengu jaoks. Meie käeulatuses on võimalus seda probleemi lahendada.
Õiglane üleminek on teema, mille nii uus valitsus kui ka peatselt valituks saavad Eesti esindajad Euroopa Parlamendis võiksid võtta oma ühiseks südameasjaks.
Eesti esindajatelt on vaja läbimõeldud tegevust, et kasutada nutikalt ära Euroopa Liidu rahastuse võimalusi ja seda nii kliimategevusteks mõeldud rahastusallikatest kui ka kivisöe ülemineku fondist, millest peaks välja rääkima võimaluse taotleda toetust ka põlevkivilt üleminekuks.
Eesti keskkonnaorganisatsioonid näevad õiglase ülemineku alases koostöös suurepärast võimalust, mida ei tasuks käest lasta. Seetõttu korraldame mai lõpus huvirühmadega temaatilise ümarlaua. Lisaks tuleb 28. mail Tallinna Ülikooli avaliku loengu vormis kogemusi jagama eespool mainitud Ruhri piirkonna üleminekut eest vedanud ekspert Andreas Piwek.