Novembri lõpul alanud ja detsembri kaks esimest nädalat kestnud maratonkonverents pole loomulikult asi iseenesest. Kliimateadlased hoiatasid kasvuhoonegaaside ohjeldamatu atmosfääriheite eest õige ammu ja konventsioon inimtekkelise kliimamuutuse ohjeldamiseks sündis juba 1992. aastal Rio de Janeiro säästva arengu konverentsil. Üldeesmärk, stabiliseerida kasvuhoonegaaside ülemaailmsed kontsentratsioonid tasemel, mis välistaks ohtliku inimtekkelise kliimamuutuse, sõnastati juba siis. Arvnäitajaid Rio lepe paraku ei sisalda: selleks puudus siis veel piisavalt selge teaduslik alus, poliitilisest tahtest rääkimata.
Esimesed kvantitatiivsed eesmärgid seati konventsiooni töö raames 1997. aastal sõlmitud Kyoto protokolliga. Need puudutavad siiski vaid arenenud tööstusriike ega ole piisavad ohtliku kliimamuutuse ärahoidmiseks. Liiati loobus USA omal ajal protokolli ratifitseerimisest. EL seevastu on toimetanud vastutustundlikult, seades endale protokolliga nõutust suuremad kärpeeesmärgid. Vajadus liikuda edasi, võrreldes Kyoto protokolliga, oli 2009. aasta Kopenhaageni konverentsil täiesti ilmne, kuid poliitilist tahet jäi vajaka ja ettevalmistav töö polnud ilmselt piisav. Hea seegi, et suudeti kokku leppida edasises liikumises uue leppe poole.
Pariisi konverentsi eel tehtud töö oli meeletu, ent paljud asjad olid selle alguses veel lahtised. Siiski oli poliitilist tahet leppe sõlmimiseks avaldatud väga jõuliselt, sealhulgas sedakorda ka USA poolt. Ometigi tuli palju asju lahendada konverentsi jooksul ja Prantsusmaa välisminister sai sellega päris hästi hakkama: saavutatud kompromiss on küllap parim, mida realistlikult oodata võis.
Leppe eesmärk on isegi veidi ambitsioonikam, kui alles hiljuti loota oli. Kui vajadusest piirata inimtekkelised kasvuhoonegaaside emissioonid tasemega, mille mõjul ei soojeneks kliima tööstusajastu algusega võrreldes üle 2 kraadi, on juba pikemalt kõneldud, siis hiljuti leidsid kliimateadlased, et tuleks püüelda mõneti rangema eesmärgi poole. Eesmärki piirata inimmõju kliimale 1,5 kraadiga toetasid mõistagi keskkonnakaitsjad, aga ka väikeste saareriikide esindajad, kelle maad on kliimamuutusest tingitud meretõusu mõjudele eriti haavatavad. Läbirääkimistel lepiti kokku eesmärgis hoida temperatuuritõus tunduvalt alla 2 kraadi ja pingutada selle hoidmiseks alla 1,5 kraadi. Veidi kahemõtteline, kuid siiski parem kui lihtsalt 2 kraadi.
Saavutatud kokkuleppe nõrgaks kohaks tuleb pidada piisavate ja siduvate emissioonikärbete puudumist. Osapooled on esitanud oma lubadused heitmete vähendamiseks, kuid nende summa ei taga veel nõutud tulemust. Seniste suundumuste jätkumisega võrreldes vähendaks ka nüüdseks lubatud kärped soojenemist ligikaudu kraadi võrra, kuid eesmärgi saavutamiseks oleks vaja veel pingutada. Seda Pariisi konverentsi lõppdokument ka lubab. Paljud hindavad dokumenti ebaõiglaseks maailma vaesemate riikide suhtes, kes pole ise kliimamuutuses süüdi, kuid
kannatavad selle tõttu tõsiselt. Leppes on aga siiski neile teatud toetusmehhanismid.
Kodanikuühendused olid pahased ärihuvide liigse esindatuse üle konverentsil, tugevad turvameetmed aga piirasid kodanikuühenduste võimalust selle vastu protestida. Terrorijärgses linnas turvameetmed küll keskkonnaaktivistide tegevust päris võimatuks ei teinud. Äriringkondade suur osalus on aga kahe otsaga asi: ühelt poolt kärpis see leppe ambitsioonikust, kuid teisalt jälle annab lootust, et kokkulepitut ka täitma asutakse. Vajab ju energiasääst ja taastuvenergeetika senisest hoopis suuremaid investeeringuid, samal ajal tuleb aga investeeringud fossiilkütuste põletamisse lõpetada.
ELi kliimapoliitikas on nüüd oodata värskeid tuuli ja senisest suuremaid nõudeid emissioonide vähendamiseks. Ilmselt ei pääse Eesti enam nii kergelt kui seni ja kliimaeesmärkide täitmiseks tuleb hakata tõsisemalt pingutama. See tähendab suunda põlevkivi põletamise vähendamisele, mis omakorda nõuab energiasäästu ja taastuvenergeetika arendamist. Lääne-Eesti on meie maa tuulisem pool ja meretuuleparkide areng saab küllap uut hoogu juurde. Tuleb valida sellised kohad ja tehnilised lahendused, kus need inimesi, linde, nahkhiiri ja mereelustikku vähem häirivad. Peale tuule on meil teadagi päris palju biomassi. Kui kunagi alustasime tööd Lihula katlamaja üleviimiseks heinaküttele, arvasid paljud, et lehmad jäävad nälga. See hirm oli asjatu, nagu nüüd kõigile näha, luhaheina on aga endiselt küllaga. Kui tahame olla arengumootorid, mitte järelelohisejad, tuleb jätkata innovatsiooni meie biomassi kasutamiseks energiatoormena. Kliimapoliitikas peitub Läänemaa arengu võti.
/Lääne Elu, 17.12.2015
Pildid Kliimabussi meeskond, Pariis 2015
Esimesed kvantitatiivsed eesmärgid seati konventsiooni töö raames 1997. aastal sõlmitud Kyoto protokolliga. Need puudutavad siiski vaid arenenud tööstusriike ega ole piisavad ohtliku kliimamuutuse ärahoidmiseks. Liiati loobus USA omal ajal protokolli ratifitseerimisest. EL seevastu on toimetanud vastutustundlikult, seades endale protokolliga nõutust suuremad kärpeeesmärgid. Vajadus liikuda edasi, võrreldes Kyoto protokolliga, oli 2009. aasta Kopenhaageni konverentsil täiesti ilmne, kuid poliitilist tahet jäi vajaka ja ettevalmistav töö polnud ilmselt piisav. Hea seegi, et suudeti kokku leppida edasises liikumises uue leppe poole.
Pariisi konverentsi eel tehtud töö oli meeletu, ent paljud asjad olid selle alguses veel lahtised. Siiski oli poliitilist tahet leppe sõlmimiseks avaldatud väga jõuliselt, sealhulgas sedakorda ka USA poolt. Ometigi tuli palju asju lahendada konverentsi jooksul ja Prantsusmaa välisminister sai sellega päris hästi hakkama: saavutatud kompromiss on küllap parim, mida realistlikult oodata võis.
Leppe eesmärk on isegi veidi ambitsioonikam, kui alles hiljuti loota oli. Kui vajadusest piirata inimtekkelised kasvuhoonegaaside emissioonid tasemega, mille mõjul ei soojeneks kliima tööstusajastu algusega võrreldes üle 2 kraadi, on juba pikemalt kõneldud, siis hiljuti leidsid kliimateadlased, et tuleks püüelda mõneti rangema eesmärgi poole. Eesmärki piirata inimmõju kliimale 1,5 kraadiga toetasid mõistagi keskkonnakaitsjad, aga ka väikeste saareriikide esindajad, kelle maad on kliimamuutusest tingitud meretõusu mõjudele eriti haavatavad. Läbirääkimistel lepiti kokku eesmärgis hoida temperatuuritõus tunduvalt alla 2 kraadi ja pingutada selle hoidmiseks alla 1,5 kraadi. Veidi kahemõtteline, kuid siiski parem kui lihtsalt 2 kraadi.
Saavutatud kokkuleppe nõrgaks kohaks tuleb pidada piisavate ja siduvate emissioonikärbete puudumist. Osapooled on esitanud oma lubadused heitmete vähendamiseks, kuid nende summa ei taga veel nõutud tulemust. Seniste suundumuste jätkumisega võrreldes vähendaks ka nüüdseks lubatud kärped soojenemist ligikaudu kraadi võrra, kuid eesmärgi saavutamiseks oleks vaja veel pingutada. Seda Pariisi konverentsi lõppdokument ka lubab. Paljud hindavad dokumenti ebaõiglaseks maailma vaesemate riikide suhtes, kes pole ise kliimamuutuses süüdi, kuid
kannatavad selle tõttu tõsiselt. Leppes on aga siiski neile teatud toetusmehhanismid.
Kodanikuühendused olid pahased ärihuvide liigse esindatuse üle konverentsil, tugevad turvameetmed aga piirasid kodanikuühenduste võimalust selle vastu protestida. Terrorijärgses linnas turvameetmed küll keskkonnaaktivistide tegevust päris võimatuks ei teinud. Äriringkondade suur osalus on aga kahe otsaga asi: ühelt poolt kärpis see leppe ambitsioonikust, kuid teisalt jälle annab lootust, et kokkulepitut ka täitma asutakse. Vajab ju energiasääst ja taastuvenergeetika senisest hoopis suuremaid investeeringuid, samal ajal tuleb aga investeeringud fossiilkütuste põletamisse lõpetada.
ELi kliimapoliitikas on nüüd oodata värskeid tuuli ja senisest suuremaid nõudeid emissioonide vähendamiseks. Ilmselt ei pääse Eesti enam nii kergelt kui seni ja kliimaeesmärkide täitmiseks tuleb hakata tõsisemalt pingutama. See tähendab suunda põlevkivi põletamise vähendamisele, mis omakorda nõuab energiasäästu ja taastuvenergeetika arendamist. Lääne-Eesti on meie maa tuulisem pool ja meretuuleparkide areng saab küllap uut hoogu juurde. Tuleb valida sellised kohad ja tehnilised lahendused, kus need inimesi, linde, nahkhiiri ja mereelustikku vähem häirivad. Peale tuule on meil teadagi päris palju biomassi. Kui kunagi alustasime tööd Lihula katlamaja üleviimiseks heinaküttele, arvasid paljud, et lehmad jäävad nälga. See hirm oli asjatu, nagu nüüd kõigile näha, luhaheina on aga endiselt küllaga. Kui tahame olla arengumootorid, mitte järelelohisejad, tuleb jätkata innovatsiooni meie biomassi kasutamiseks energiatoormena. Kliimapoliitikas peitub Läänemaa arengu võti.
/Lääne Elu, 17.12.2015
Pildid Kliimabussi meeskond, Pariis 2015