Keskkonnaminister Marko Pomerants on kuulutanud tänavuse aasta looduskaitse ja inimese omavahelise lähenemise aastaks ja kirjutab, mis sel aastal sündida võiks.
Eile said pärjatud nii aasta keskkonnategu kui aasta keskkonnasõbralik ettevõte. Esimese pälvis pea viiekümne vabatahtlikuga kudemisajal lõheliste jõgesid valvanud Eesti Kalastajate Selts ja ettevõtete valdkonnas pälvis üldvõidu vooditarvete tootja Baltic Fibres. Seda keskkonnahoidliku juhtimissüsteemi eest, kus on paberimajanduse asemel normiks elektrooniline seire, kasutatakse taastuvenergiat, sorditakse jäätmeid ja suunatakse neist 90 protsenti taaskasutusse.
Aga kus me praegu keskkonnavallas asume?Võib eeldada, et lühivaates väliskeskkond – pean silmas olusid – paremaks ei lähe. Raha hulk ei suurene, samas ei kipu vähenema tahe igasuguste asjadega tegeleda. Seda kõike tuleb arvesse võtta.
Olen kuulutanud 2016. aasta looduskaitse ja inimeste teineteisele lähenemise aastaks. Kuidas seda lahti mõtestada aastal, mil Jaan Eilarti eestvedamisel loodud Eesti Looduskaitse Selts tähistab viiekümnendat sünnipäeva ja Eestimaa Looduse Fond kahekümne viieseks saamist?
Ajal mil ühes ja samas omavalitsuses soovitakse looduskaitseala loomist kaevandamise vastu ja looduskaitseala tegemata jätmist, et kohalikku arengut mitte takistada? Ajal, kui see kahekümne viiene nõuab oma vapilooma kaitsmist väljasuremise eest ja püsielupaigad moodustamist? (Remargi korras olgu öeldud Eestimaa Looduse Fondi rahvale teadmiseks, et allkirjastasin eile lendorava kaitse tegevuskava.)
Ajal, kui paljud kaitse-eeskirjad on liikvel projektide näol, 9% kaitsealusest maast asub eramaadel range kaitse sihtkaitsevööndites ja riigile maade tagasiostuga oleme järjekorra mõttes selle sajandi esimeses kümnendis?
Lahenduseks saab olla tonaalsuse muutus ja reaalsete võimalustega arvestamine. Aga vajalik on ka kõigi osaliste keskkonnateadlikkuse suurenemine – mõistmine, et looduses on kõik kõigega seotud. Looduskaitset vajavasse ei peaks suhtuma pahakspanevalt, et tuleb näe siia minu maa peale, kasvagu kusagil mujal. Teineteisele lähenemine tähendab, et mõlemad lähenevad – ka looduskaitse vajab ju selle eest seisvaid inimesi.
Keskkonnavaldkond vajab sisulisi uuendusiPoliitikas ollakse harjunud mõistetega kaalume-analüüsime. Nii oleme kokku leppinud. Mis kaalumist ja analüüsimist puudutab, siis on seda keskkonnavaldkonnaski, olgu stiilinäideteks RMK juriidiline vorm, kalanduse või maavarade haldamisega seonduv. Kas need töötunnid ka midagi väärtuslikku annavad, on raske ennustada.
Hoopis olulisem on see, kuidas me sisulisi muutusi suudame esile kutsuda. Kalade elutingimuste parandamine vooluveekogudes, riigimetsade heaperemehelik majandamine ja seal avalike teenuste pakkumine, maapõue kasutamise tuleviku suundasid näitavate otsuste ettevalmistamine – kui tahta, ei sõltu ühegi teema areng tooli asukohast ja sellel istujast.
Kliimamuutused ja eelmise aasta lõpus toimunud Pariisi kliimakonverents on oma järelmitega jõudnud samuti aastasse 2016 ja võtnud erinevaid kujusid. Vahel on ta pelletilaadne, vahel avamere tuulepargi, vahel kukersiidipala kujuga.
Geoloogina julgen arvata, et evolutsiooniline tee liikumaks süsinikuvähese majanduseni on perspektiivikam ja kohaleviivam, kui revolutsioonilised hõiked selle teeraja äärsest põõsastikust. Olgu siis tegu teada-tuntud nõuandja hariliku siiliga (Erinaceus europaeus) või mõne esindusorganisatsiooniga. Oluline on, et liikumissuunast oleks ühtemoodi aru saadud. See, et rada läheb ümber puu teinekord põhja poolt ja siis jälle lõuna poolt, on enesestmõistetav. See väljaütlemine ei kõlanud keskkonnaministri suust kui «head keskkonna- ja muud organisatsioonid pidage lõuad», vaid lähtub senisest elukogemusest.
Head lahendused ei sünni pressiteadetest, vaid sellest hetkest, kui teineteist tegelikult kuulata tahetakse. Olgu selleks tööstuse, vee-ettevõtjate, keskkonnaorganisatsioonide, jahi- või põllumeeste mured. Viimati nimetatud põllurahvas on saanud oma ellu seakatku, uued veekaitsenõuded, lõhnaküsimused (ütlen lõhn, loed hais) on laual. Sisulistest aruteludest sünnib kasu keskkonnale ja majanduslikud ning sotsiaalsed aspektid mahuvad lauale.
Homseks on ka puhast keskkonda vajaVäljakutseid meil jätkub ja igav ei ole. Näiteks põlevkivisektori lähituleviku maksekoormust disainides peab mõtlema ka sellele, kuidas keskkonnainvesteeringute keskus või siis riigieelarve saaks jätkuvalt panustada «saastaja maksab» printsiipi säilitades Eestimaa erinevate piirkondade, sealhulgas Ida-Virumaa keskkonnaprobleemide lahendamisse.
Lisaks põlevkivisektori tulevikule toon näiteks ka rehvid. Varsti saame kuhugi vanade rehvide hunniku kõrvale panna sildi «siin asub Baltikumi kõrgeim rehvimägi». Muudame probleemi turismiatraktsiooniks: kes läheb Raadil avatavasse Eesti Rahva Muuseumisse, saab sama piletiga ka vanade rehvide otsas turnida. Või siiski on aeg selles valdkonnas tootjavastutuse toimimisele pilk peale heita? Jäätmete ringlussevõtu sihtarvu täitmise tagamine võiks olla sama valdkonna teine näide.
Ei hakka siinkohal arendama mõtet, millist portfelli kandes mõjutab minister ettevõtlust enim. Selge on see, et keskkonnavaldkonnas on mõju otsene. Vahel toetav, vahel distsiplineeriv ning rahakotile mõjuv ja tegutsemispiire seadev. Ikka selle nimel, et ennast 35 aasta pärast eestlaseks pidavad inimesed (seal suurusjärgus 1-2 miljonit) me elukeskkonda väärtustaksid ja hinnata oskaksid. Aga ka nii, et neil inimestel oleks hommikul kuhugi minna. Või siis õhtul, kui on öine vahetus. Tegu loeb!
/arvamus.postimees.ee