Kuidas me oleme siia jõudnud?
Vajadus Eestis kliimaseaduse loomiseks tõstatus 2021. aastal, mil sellise ettepaneku tegi Eesti suurim põlevkivitootja Viru Keemia Grupp. 2023. aasta alguses avaldas Keskkonnaõiguse Keskus Eesti kliimaseaduse perspektiivikuse analüüsi, milles järeldati, et Eesti vajab õigusselguse loomiseks ning mõjusaks kliimapoliitikaks eraldiseisvat kliimaseadust. Õiguslikul analüüsil põhinevas kampaanias rõhutas Eestimaa Looduse Fond, et Eesti vajab kliimaseadust, mis oleks tugev ja seega toetaks teaduspõhist, eesmärgistatud, juhitud, nõudlikku ja kaasavat kliimapoliitikat. Kuna seni on Eesti kliimapoliitika olnud killustunud erinevate arengukavade, programmide ja valdkondlike seaduste vahel, nähti vajadust raamseaduseks, mis sätestaks seaduses Eesti kliimaeesmärgid ja nendeni jõudmiseks vajalikud vahe-eesmärgid.
2023. aasta riigikogu valimiste järgselt moodustasid valitsuse kolm erakonda, kelle valimisprogrammides oli kliimaseaduse koostamine juba lubadusena sees. Värskelt Reformierakonna eestvedamisel loodud Kliimaministeerium käivitas kliimaseaduse koostamise protsessi, luues esmakordselt ekspertidest koosneva kliimanõukogu, töörühmad ja juhtrühma. 2023. aasta sügisel ja 2024. aasta kevadel toimusid töörühmade kohtumised, kuhu olid kokku kutsutud huvitatud ettevõtjad, vabakonna esindajad, avaliku sektori ja kohalike omavalitsuste esindajad. Huvirühmade sisendi põhjal alustas Kliimaministeerium seaduse koostamist.
Seadusesse said ootamatult tagasihoidlikud eesmärgid
2024. aasta kevadel avaldas Kliimaministeerium seaduse kavandi, mis tuli aga üllatusena mitmele osapoolele. Nimelt ei peegeldanud kavand, ega ka suve lõpus avaldatud “kliimakindla majanduse seaduse” eelnõu, osa töörühmade arutelude tulemusi, vaid seadis mitmel puhul enneolematult madalaid eesmärke. Eelnõuga taganetakse seni Eestis kehtinud 2030. ja 2035. aasta eesmärkidest (varem lubas Eesti vähendada aastaks 2030 heitmeid 70%, eelnõus on selle asemel 59%; varem oli 2035 aasta sihttase 2035 8 miljonit tonni, eelnõus aga 10,2 miljonit tonni). Samuti lükatakse heite vähendamist edasi järgmised 6 aastat - Eesti hakkaks kasvuhoonegaaside heidet vähendama alles aastast 2030. Üheks põhjuseks madalate eesmärkide taga on uus õlitehas, mis takistab Eestil varasemalt seatud eesmärkide saavutamist. Kui rahvusvahelisel tasandil räägib Eesti, et fossiilsete kütuste kasutamist tuleb vähendada, siis eelnõuga lubatakse põlevkiviõlitööstusel aastaks 2030 heitmeid lausa 40% suurendada. Muu töötleva tööstuse heite maht saaks kasvada aastaks 2030 kahekordseks, et “teha ruumi uuele tööstusele”.
Eelnõuga plaanitakse jätkata ka metsade intensiivset majandamist, mis oleks kahjulik nii kliimale kui ka metsade elurikkusele. Väljapakutud tulevane ühtlane metsade raiemaht maksimaalselt 10,3 miljonit tihumeetrit on vähemalt 20% suurem Keskkonnaagentuuri arvutatud jätkusuutlikust raiemahust. Samuti ei täida see valitsuse koalitsioonileppes seatud sihti, et majandusmetsade tagavara ei vähene. Eelnõus puuduvad meetmed praeguse raiemahu vähendamiseks. Süsiniku sidumise eesmärki plaanitakse eelnõuga täita hoopis Viru Keemia Grupi tselluloositehasega, mille puiduvajadus on 2,2 miljonit tihumeetrit puitu aastas ning mis tekitab kümneteks aastateks surve vähemalt senises mahus metsi raiuda.
Miks see on probleem?
Kui kõik riigid seaksid oma eesmärgid sarnaselt Eesti kliimaseadusele, viiks see vähemalt 3-kraadise globaalse keskmise temperatuuri tõusuni aastaks 2050, millel on katastroofilised tagajärjed inimkonnale. Iga väikseimgi globaalne soojenemine, mis praegusele lisandub, võimendab äärmuslikke ilmanähtuseid nagu tormid, üleujutused, tugevad vihmasajud, põuad ja kuumalained. Selleks, et tuleksime muutustega toime, on teadlaste sõnul vaja kasvuhoonegaaside heidet vähendada kiirelt just käesoleval kümnendil, et saaksime kõige hullemaid kahjusid ära hoida.
Eelnõus aga puudub plaan aastatel 2022–2030 heitmeid vähendada ning lähiaastatel võivad need hoopis tänase tasemega võrreldes kasvada. Selle asemel, et kliimamuutusi pidurdada, soodustab seadus väheste saastavate ettevõtete lühiajalist majanduslikku kasu.
Nõrgad eesmärgid võivad tuua kaasa suured kulud riigile, ettevõtetele ja inimestele. Kui täitmata jäävad Euroopa Liidu kliimaeesmärgid, peab Eesti riigieelarve rahast ostma heiteühikuid teistelt riikidelt (maakeeli “trahvi maksma”). Juba praegu võib maakasutuse sektori puudujääk Eestile maksma minna hinnanguliselt kuni 330 miljonit eurot perioodi 2021-2025 eest - seda intensiivse metsaraie ja turbakaevandamise tõttu. Sellele võib lisanduda ka teiste sektorite puudujääk (ELi jõupingutuste jagamise määruse alusel), mis võib tähendada kõrge hinnaga heiteühikute ostmist.
Riikide tegevusetusest tulenevad kliimamuutused põhjustavad otseseid kulusid ka inimestele, kahjustades meie tervist, elukeskkonda ja hävitades kinnisvara. Muutuv kliima põhjustab üha enam raskusi põllumajandustootjatele, kes peavad hakkama saama heitlike ilmaolude ja uute kahjuritega.
Milline oleks teaduspõhine kliimaseadus?
Selle asemel, et toetada saastavate ettevõtete tegevuse jätkamist, peaks olema kliimaseaduse lähtekohaks inimeste, looduse ja majanduse kaitsmine kliimamuutuste eest. Selleks on vaja seada ambitsioonikad kliimaeesmärgid, mis lähtuksid Eesti proportsionaalsest süsinikueelarvest ja toetaksid Pariisi lepingu ja ka ELi kliimaeesmärkide saavutamist. Mida see täpsemalt tähendab ja mis on süsinikueelarve?
Selleks, et säiliks elamisväärne elukeskkond ja me ei ületaks kriitilisi murdepunkte, on teadlaste sõnul vajalik, et globaalne soojenemine jääks 1,5°C piiresse. Ka Eesti on liitunud Pariisi leppega, millega lubasime pingutada, et hoida globaalse keskmise temperatuuri tõusu alla 1,5°C ja tuntavalt allpool 2°C. Pariisi kokkuleppe täitmiseks on vaja välja arvutada, kui palju on võimalik globaalselt kasvuhoonegaase õhku paisata, et soojenemine piirduks 1,5 kraadiga. Seda hulka, kui palju kõik maailma riigid võivad heitmeid atmosfääri paisata, nimetatakse maailma süsinikueelarveks. Süsinikueelarve või kasvuhoonegaaside eelarve on inimtekkelise kasvuhoonegaaside heite kuhjuv hulk, mis põhjustab kliima soojenemise teatud temperatuurini. Kui globaalselt on heitmeid rohkem, siis soojeneb kliima rohkem. Ka Eestil on oma süsinikueelarve, ja mida rohkem me kulutame eelarvet lähiaastatel, seda vähem jätame võimalusi oma lastele ja tulevastele põlvedele. Kliimaseadus aga pole loodud süsinikueelarvest lähtudes, vaid protsendid on kujunenud lähtuvalt Eesti tööstussektori visioonist, kui palju nad on valmis kasvuhoonegaase vähendama.
Tegelikult suudaks Eesti heitmeid kiiremini vähendada. Juba kehtivate 2030. aasta taastuvenergia eesmärkide saavutamisega vähenevad heitmed kliimaseaduses plaanitud 59% asemel tervelt 66% võrreldes 1990. aastaga. Eesti ei tohiks leppida miinimumiga, kui suudame tegelikult teha rohkem.
Eesti vajab tugevat ja teaduspõhist kliimaseadust - sellist, mis ei lase meil antud lubadustest kergekäeliselt taganeda ning kuulaks teadlasi. Seni on teadlaste aastakümneid kuulda olnud sõnumid osutunud tõeks - meil on nüüd varasemast sagedasemad ja pikemalt kestvad kuumalained ning kangemad tormid. Kliimamuutuste mõju süveneb, kui me ei tee kiireid ja kindlaid otsuseid, mis kaitsevad nii inimesi, loodust kui ka majandust.