Riigikohus tegi 25. augustil 2022 määruse, millega jättis rahuldamata MTÜ Loodusvõlu esialgse õiguskaitse taotluse, milles sooviti Auvere õlitehase ehitusloa peatamist kuni kohtuvaidluse lõpliku lahendamiseni. Lahend juhtis tähelepanu keerukusele üksikprojekti loamenetluses võtta arvesse kliimaargumente, ent lõi selgust küsimusse, kas kaebajal võib põhimõtteliselt esineda esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadus olukorras, kus ehitusluba on vaidlustatud põhieesmärgil vältida selle ehitise kasutamise keskkonnamõjusid.
Menetluse käik
MTÜ Loodusvõlu, mis koondab liikumise Fridays for Future Eesti aktiviste, esitas aprillis 2020 halduskohtule kaebuse, et tühistada ehitusluba, mis oli antud AS-i Eesti Energia tütarfirma AS Enefit Power Ida-Virumaale Auvere külla õlitehase rajamiseks. Kaebaja leiab, et õlitehase ehitamine ei võimalda Eestil täita Pariisi kliimaleppega võetud kohustusi ning on vastuolus Euroopa Liidu strateegilise kliimaneutraalsuse saavutamise usaldusväärse trajektooriga ja ülemaailmse säästva arengu eesmärkidega.
Praeguseks on haldus- ja ringkonnakohus jätnud kaebuse rahuldamata. Riigikohtu teatel selgub lähema paari kuu jooksul, kas Riigikohus võtab Loodusvõlu kaebuse ringkonnakohtu otsuse peale arutusele või mitte.
Kohtuvaidluse algusest alates on MTÜ Loodusvõlu taotlenud neljal korral esialgse õiguskaitse kohaldamist, et kohtud peataksid ehitusloa kuni lõpliku kohtuotsuse langetamiseni. Tehase ehitus oli peatatud 2021. a maist juulini, kuid enne ega pärast seda ei ole kohtud ehitustööde seiskamist põhjendatuks pidanud. 2021. a novembris sai tehas nurgakivi, ehitustööd on plaanis lõpule viia aastal 2023.
Riigikohtu seisukoht
Riigikohtu halduskolleegium jättis järjekorras neljanda esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Riigikohus leidis, et kuna kaebuse põhieesmärk on vältida õlitootmise keskkonnamõjusid, ei muuda ehitustööde jätkamine kaebaja eesmärgi saavutamist võimatuks, sest enne tehase käivitamist on vaja taotleda kasutusluba ja keskkonnaluba.
Samas möönis Riigikohus, et tehase ehitustööde jätkumine kohtumenetluse ajal raskendab Loodusvõlu eesmärgi saavutamist, kuna isegi juhul, kui ehitusluba tühistatakse, tuleb edasisel otsustamisel kaaluda ka Enefit Poweri huviga, et ehitusse suunatud ressursid – avalikud vahendid - ei läheks raisku. Riigikohtu hinnangul muutub tehase kasutuselevõttu toetav avalik huvi seda kaalukamaks, mida enam objekti investeeritakse. Siiski rõhutas kolleegium, et ressursside mõistlik kasutus on ainult üks kaalutlus paljudest ega pruugi saada vaidluse lahendamisel otsustavaks.
Kokkuvõttes jättis Riigikohus Loodusvõlu taotluse rahuldamata, sest esialgse õiguskaitse vajadus pole kõiki olulisi tegureid arvestades praegu ülekaalukas. Ühelt poolt on võimalik tõsiste tagajärgede ilmnemisel tehase kasutuselevõttu vältida. Teisalt pole piisavalt tõsiste tagajärgede saabumise oht kaebuses esitatud andmeil ülekaalukalt tõenäoline. Tehase kasutuselevõtmine võib küll raskendada Eesti riigi võetud kliimaeesmärkide saavutamist, kuid faktiline ja õiguslik ebamäärasus on selles küsimuses suur. Faktiline ebaselgus seisneb Riigikohtu hinnangul selles, et tehases õli tootmisega kaasnevat kulu võib olla võimalik kompenseerida kasvuhoonegaaside heite vähendamisega või heite sidumise suurendamisega mujal, misläbi kliimaeesmärgid ikkagi saavutatakse.
Riigikohus leidis määruses, et kaebuse eduväljavaated ei ole selgelt vähesed, ent ka mitte ülekaalukad. Järgmise sammuna on oodata Riigikohtu otsustust, kas MTÜ Loodusvõlu kassatsioonkaebus võetakse asja sisuliseks arutamiseks menetlusse või mitte.
KÕKi hinnang
MTÜ-d Loodusvõlu on kohtuasjas esimestes astmetes esindanud ja kassatsiooniastmes nõustanud SA Keskkonnaõiguse Keskus juristid Kärt Vaarmari ja Triin Jäädmaa. KÕKi juristide hinnangul näitab Riigikohtu määrus, et isegi potentsiaalselt väga olulise negatiivse keskkonnamõjuga projektide peatamine kohtumenetluses ei allu hästi kohtumenetluse reeglitele. Õlitehase kohtuasjas taotles kaebaja juba kaebuse esitamisel esialgse õiguskaitse kohaldamist, sh tuginedes väitele, et võimaliku õigusvastasuse tuvastamise hetkeks on kulutatud märkimisväärne summa Eesti riigi maksumaksjate raha; ent esimene õiguskaitse taotlus jäeti juba 2020. a kahes kohtuastmes rahuldamata. Tartu ringkonnakohus leidis siis, et kui Vabariigi Valitsus või Riigikogu otsustab panustada rahaliselt õlitehase rajamisse, siis on tegemist rahanduspoliitilise otsusega, mille otstarbekus ei ole halduskohtus kontrollitav. Nüüdseks kaasneks Riigikohtu määrusest nähtuvalt aga just nendesamade avalike vahendite panustamise tõttu oluline avalike huvide riive, kuna kavandatud ja tellitud ehitustööde katkijäämine ei võimaldaks ajakavast ja eelarvest kinni pidada ning tooks kaasa olulisi probleeme sõlmitud ehituslepingute täitmisel.
Teiseks ilmneb Riigikohtu määrusest, et kehtiv õigussüsteem võib kliimaeesmärkide saavutamist oluliselt raskendada. Kui üksikprojektide puhul on alati võimalik jõuda teoreetilisele järeldusele, et nende KHG heidet saab kompenseerida heite vähendamisega või heite sidumise suurendamisega mujal, võib jääda arvestamata tervikpilt ning reaalsuses ei pruugi olla võimalik kliimaeesmärkideni jõuda ning täita Eesti rahvusvahelisi ja ELi KHG-heite vähendamise kohustusi. Võib tekkida ka olukord, kus pikaajalistele süsinikumahukatele projektidele lubade andmise tõttu, tuleb hiljem kliimakohustuste kiires tempos täitmiseks oluliselt kokku tõmmata teistes sektorites, mis võib aga kaasa tuua märksa suurema põhiõiguste piiramise.
Positiivsest aspektist tõi Riigikohtu määrus selgust küsimusse, kas kaebajal võib põhimõtteliselt esineda esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadus olukorras, kus ehitusluba on vaidlustatud põhieesmärgil vältida selle ehitise kasutamise keskkonnamõjusid. Kui esimese astme kohus sellist seost eitas, siis nüüd Riigikohus selgitas, et vajadus on olemas, kuna ehitise valmimisel on edasisel otsustamisel (st kasutusloa ja keskkonnaloa menetluses) kaalukauss oluliselt arendaja huvide poole kaldu. KÕKi hinnangul juhib eeltoodu tähelepanu aga ühele tõsisele küsimusele, mille MTÜ Loodusvõlu on õlitehase juhtumis ka tõstatanud: kuidas (või kas üldse) on legitiimne anda õlitehasele ehitusluba ning see valmis ehitada enne, kui Keskkonnaamet on lõplikult hinnanud tehase käitamise keskkonnakaitselist lubatavust, st otsustanud kas üldse või mis tingimustel tehasele anda keskkonnakompleksluba? Kuidas on siin keskkonnahuvi kaitstud, kui kaalukauss on juba eos arendaja huvide poole kaldu?
Uudis on pärit Keskkonnaõiguse Keskuse väljaantavast keskkonnaõiguse uudiskirjast.Värske uudiskirja leiab siit, varasemad siit.
TEEN ANNETUSE KESKKONNAÕIGUSE UUDISKIRJALE!