Looduslikud maastike muutused toimuvad tasapisi - näiteks põllumajandusmaastike kinnikasvamine või alade soostumised toimuvad tempos, millega on lihtsam harjuda. Inimtekkelised muutused on kiired, jõulised ja kategoorilised - metsast saab aastakümneteks lage laik, põllumaast kinni ehitatud tootmisala - need on järsud muutused, mis mõjutavad piirkonda aastaid. Kiiresti kerkivad energiatootmisalad ohuks identiteedile, koha- ja kodutundele, mälule. Eriti valusalt puudutab see kohalikke, kel on maastikuga omad suhted.
Selliseid muutusi on raske aktsepteerida, eriti siis, kui tundub, et toimuv ei too piirkonda kohalikult tajutavat hüve. Selleks, et energia tootmine piirkonnas muutuks mõistetavaks, on vajalik, et inimene tunnetaks selle otsest kasu ja leiaks positiivse mõju. Talumistasu on vaid üks, rahalisesse mõõtmesse pandud võimalus, et seda olukorda leevendada. Siin ei maksa unustada, et “talumise” juures on võimalikud ka teised motivaatorid - energiatootmise üle otsustamisõigus, kohaliku mõjuga soodustused, tulude jagamine, kasu läbi töökohtade või seotud äritegevuste.
Ka mujal maailmas on rakendatud erinevaid viise, kuidas hüvitada kohalikele inimestele ja kogukondadele energiatootmisega kaasaskäivat negatiivset mõju.
Esiteks, valides energiatootmiseks kasutatavaid alasid. Tootmise saab tuua inimestele lähemale, kui kasutame ära tugeva inimmõjuga maastike (tööstusalad, katused, parklad, maanteed ja raudteed). Sellistel aladel on energiatootmist palju lihtsam taluda ja ka täiendav negatiivne keskkonnamõju on sel juhul väiksem.
Teiseks, soodustades aktiivseid osalusviise - näiteks võib ühistuliselt koonduv kogukond investeerida saadud talumistasu või kokkulepitud protsendi kasumist tagasi samasse energiaparki, saades vastu soodushinnaga elektrit või dividende. Kui arendaja pakub läbi elektritootmispargi ka kohalikele tööd ja ärivõimalusi - näiteks pargi hooldamisel, mesitarude pidamisel, lammaste karjatamisega, kohaliku tootmise või kooli sooduselektriga varustamisel, siis muundub abstraktne energia töökohtadeks ja avanevateks võimalusteks.
.jpg)
Foto: Katre Liiv
Ühefunktsiooniliste alade (näiteks kõrge aiaga suletud energiatootmisala) suurimaks miinuseks on see, et nad on nii inimesele kui ka teistel liikidele suletud. Selle vastu on arstirohuks looduse taastamise praktikad, mis panevad rõhu liigendamisele, mitmekesistamisele ning mitmeotstarblistele maastikele, et vähendada survet meie juba hingevaakuvatele looduse tuumaladele. Näiteks võiks laiuvaid põllumajandusmaastike liigendada energiatoomisribadega, ning pidada neid elurikkuse oaasina - niiduna hooldatav päikeseenergia tootmisala toob kasu mõlemapoolselt ja on silmale ilusam vaadata. Tuulepargid ei tohiks lõhkuda rohevõrgustikku ning trügida väljakujunenud metsadesse - meil on nende head tervist ja funktsionaalsust vaja!
Hüve puhul tuleks mõelda laiemalt, kui ainult materiaalselt kasust, selleks on palju erinevaid lahendusi ning pigem jääb vajaka nende lahenduste julgest kasutamisest.
Elektrit on ühiskonna toimimiseks tarvis ja on paratamatu, et seda tuleb inimeste endi läheduses toota, sest looduskeskkond ei saa olla see ainus, kes alatasa kompromisse sunnitakse tegema. Energiapöörde inimese ja loodusega lepitamiseks peame otsustama juba praegu, mille tarbeks me üldse oleme nõus energiat tootma ja selle üle võiks kohalikul kogukonnal olla suurem otsustusõigus.
Artikli autor on Eestimaa Looduse Fondi taastuvenergiaekspert Ingrid NielsenLugu ilmus Eesti Päevalehes 20.07.2023