„Ainult üle minu laiba!“ Sellise sõnumiga tervitas hulk rahvast läinud nädala neljapäeval Toompeal uue riigikogu esimest istungit. Tegemist ei olnud üksikaktsiooniga, vaid üha hoogu võtva liikumisega valitsuste kliimapoliitika vastu. 15. märtsil kogunes üle maailma vähemalt 1,6 miljonit noort kliimastreigile, et edastada poliitikutele sõnum: ootame konkreetseid samme kliimamuutuse vastu võitlemisel.
Noortel on tõsi taga, sest nad mässavad sõna otseses mõttes oma tuleviku, ja veel enamgi, elu eest. Eelmise aasta oktoobris avalikustatud ÜRO valitsusvahelise kliimamuutuste paneeli (Intergovernmental Panel on Climate Change, IPCC) 1,5kraadise kliimasoojenemise eriraportis hoiatatakse, et kliimakatastroofi ärahoidmiseks on juba lähikümnenditel vaja tegutseda väga otsustavalt ja väga kiiresti. Võimaluste aken tagada inimkonnale elamiskõlblik planeet ka eelolevateks sajanditeks hakkab sulguma järgmise 12 aasta jooksul.1
Olukord on äärmiselt tõsine. Paljudele võib see teema tunduda kauge, ometi on kliimamuutuse tagajärjed juba praegu käegakatsutavad. Maastikupõlengud, üha ekstreemsemad ilmastikutingimused, suurem suremus suviste kuumalainete tõttu, rändekriis – kliima muutumisel on neis kõigis oma osa. Ka meie elu mõjutab see juba praegu. Üks mõju näiteid on 2018. aasta suvine põud, mis tegi põllumeeste elu keeruliseks. 2018. aastal esitleti maaülikooli teadlaste uuringut, mis kinnitab, et ekstreemsed ilmastikunähtused on sagenenud. See omakorda suurendab tulevikuriski, et Eesti põllumajandustootjad peavad toime tulema senisest karmimas keskkonnas.2 Juba praegu on ennustatud toiduainehindade tõusu ja kliimamuutuse tagajärgedest pääsu otsivate pagulaste arvu kasvu.
Kliimamuutus on kohal ning nüüd tuleb lahendada küsimus, kuidas hullem ära hoida. Oleme kogu maailma rahvastega reisijad kuristiku poole kihutavas rongis, mis – tõsi küll – veel meie eluajal servani ei jõua, küll aga meie laste ja lastelaste eluajal. Rongisõitjad – nii rahvad kui ka valitsused – reageerivad ees ootavale õnnetusele väga erinevalt. Suur osa kaasreisijatest suleb silmad, tahtmata üldse nii halbadele asjadele mõelda või tõsiasju omaks võtta. Osa leiab, et aega on, seni võiks katlale veelgi kütet alla panna, liigkiire pidurdus teeks äkki reisijatele viga. Kolmandad mõtlevad pingsalt lahendustele, kuidas õigel ajal pidama saada ja leida tulevikutranspordile muid lahendusi. Kuna katlakütjaid on mitu, ent rongi üksainus, on katlaruumi õhkkond pinev.
Eesti on väike räpane riik
Kuidas katlakütjana käitume? Paraku kehvasti. Eesti kasvatas 2017. aastal CO2-heitmeid nii palju, et jõudis selle näitajaga ELis teisele kohale.3 2018. a maikuus avaldas Euroopa kliimamuutustega võitlevate organisatsioonide koalitsioon Climate Action Network (CAN Europe) raporti Euroopa riikide kliimaeesmärkide täitmise ja püüdluste kohta, milles Eesti jäi Euroopa Liidus 28 riigi arvestuses tagantpoolt kolmandale kohale.4
Eesti paistab maailmas silma ka sellega, et ühe inimese kohta õhku paisatav süsiniku hulk on suur – ca 14 tonni CO2 aastas, millega kuulume saastavate riikide esiritta. Tõsi, oleme katlaruumis marginaalne tegija, kuna kogumahus on Eesti osa globaalsest süsinikuemissioonist väike. Ent kui tahame olla osa maailmast, kus ühiste jõupingutustega ja läbirääkimiste abil kliimasoojenemine pidurdatakse, ei tohi me jääda laisalt kaasa lohisema. Ka majanduslikult on mõistlikum võtta otsustavalt suund taastuvenergia edendamisele ja ökoinnovatsioonile.
Uus energia- ja kliimakava on paigaltammumise musternäide
Möödunud aasta lõpus esitasime Euroopa Komisjonile uue riikliku ja energia- ja kliimakava (REKK) eelnõu. Selle koostamist koordineerisid kahasse Keskerakonna ministri Kadri Simsoni juhitav majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning Isamaa ministri Siim Valmar Kiisleri juhitav keskkonnaministeerium.
Energia- ja kliimakavad (National Energy and Climate Plans, NECP) tuli esitada 2018. a lõpuks kõigil ELi liikmesriikidel. Nende kavade koostamise kohustus tuleneb uuest ELi energia- ja kliimameetmete juhtimise määrusest, mille kokkupanemist Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistujana 2017. aastal koordineeris. Kavade mõte oli tuua esimest korda ühtse metoodika alusel kokku kõigi ELi riikide kliima- ja energiapoliitikad ning kliimamuutuste leevendamise ja kohanemise meetmed, mis seni olid laiali paljudes aruannetes ja kavades. REKKid peaksid võimaldama jälgida sektoriüleselt kõigi ELi liikmesriikide meetmete täitmist ning võrrelda riikide edusamme. Ühtlasi selgub REKKides seatud eesmärke ja meetmeid n-ö kokku arvutades, kas Euroopa Liidul on võimalik võetud kliimakohustusi täita.
Eesti eelnõu põhineb kahel 2017. a vastu võetud poliitikadokumendil, milleks on kliimapoliitika põhialused 2050 (KPP) ja energiamajanduse arengukava 2030 (ENMAK). REKKi eelnõu hoiab seda kurssi – üldeesmärk on 2050. aastaks kasvuhoonegaaside (KHG) vähendamine 80%, aga põlevkivitööstusega tuleb jätkata vähemalt aastani 2030, sest põlevkivi on ja jääb sel perioodil oluliseks kütuseks.
Pealtnäha võib tunduda, et Eestil on ambitsioonikust ja edasiminekusoovi piisavalt – KHGd on plaanis vähendada 80%, lisaks nähakse ENMAKis ette, et 2030. aastaks toodetakse 50% elektrienergiast taastuvatest allikatest. Milleks muretseda?
Et mõista, mida 80% KHG vähendamine ning taastuvenergia eesmärkide poole liikumine tegelikult tähendavad, tuleb vaadata, millest lähtub arvutuste alguspunkt. Eesti puhul on selleks aasta 1990, mil olime veel Nõukogude Liidus. Tolleaegne suurtootmine tähendas märkimisväärselt suuremat CO2-heidet. Kui Nõukogude Liit lagunes ja Eesti iseseisvus, vähenesid Eesti emissioonid paari aasta jooksul järsult. Pärast 1992. aastat ei ole CO2 emissiooni kõveral märkimisväärset emissioonide langust märgata.
Niisiis põhinevad Eesti auahned taotlused suuresti Nõukogude aja järgsel heitkoguste vähenemisel, mida riik kuidagi ei suunanud. Kui vaadata praegust suundumust, tekib küsimus, kas järgmistel aastatel üldse õnnestub jõuda suurema languseni, kas või 80% KHG vähendamiseni. Kas võrreldes praeguse energiatootmise ja -kasutusega on plaanis midagi muuta? Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskuse (SEI Tallinn) 2018. a lõpus avaldatud aruande järgi Eestil Pariisi kliimaleppe eesmärkide saavutamiseks üksnes senistes poliitikadokumentides kirjapandud meetmetest ei piisa.6
Euroopa ühine pingutus
Praeguseks on avalikustatud kõikide ELi riikide REKKide eelnõud.7Euroopa vabaühendused on valvsalt jälginud kavade avalikkuse ette jõudmist ning valmimas on esimesed kokkuvõtted, kuidas 28 riigi lubadused ELi kliimaeesmärkideni jõuda aitavad. Optimismiks põhjust ei ole. Esmane hinnang ütleb, et enamik riikidest ei ole läinud senistest KHG vähendamise eesmärkidest kaugemale, erandid on Luksemburg, Rootsi ja Hispaania. Samuti on REKKide eelnõud liiga üldsõnalised. Neis puuduvad konkreetsed meetmed, mis aitaksid mõista, kuidas eesmärkideni jõutakse. Iseäranis on pärast IPCC eriraportit selge, et liikmesriikidel tuleb oma KHG vähendamise eesmärgid senisest kõrgemale seada ja nende saavutamiseks selged meetmed määrata.
Energia- ja kliimakavade uue süsteemi häda ja ilu on selles, et näiteks taastuvenergia eesmärk aastaks 2030 – 32% – on kokku lepitud Euroopa Liidule ühtselt, täpsustamata konkreetsete riikide panust selles. Näiteks andis Euroopa tuuleenergiaettevõtteid ühendav WindEurope aprilli alguses teada,8 et REKKide eelnõude lubadusi kokku liites ei võimalda lõpptulemus ELi taastuvenergia 32% eesmärki 2030. aastaks saavutada. Enamik riike on jätnud tuuleenergia edendamise plaanid ebamääraseks ega paku meetmeid, millega tuuleparkide rajamist soodustada. Ei mõelda sellele, mis saab nendest võimsustest, mille eluiga lõpeb enne 2030. aastat, sh küsimusele, millega see võimsus (60 GW) asendatakse.
REKKide lõppversioonid kinnitatakse 2019. a lõpus ja avalikkuse ette on toodud alles esimesed visandid. Nii on veel pool aastat aega neid täiendada. Euroopa Komisjon esitab liikmesriikidele soovitused REKKi eelnõude täiendamiseks juba lähikuudel.
Niisiis on just nüüd aeg Eesti REKKi eelnõu täiendada, eesmärke kohendada ja meetmeid täpsustada.
Teeme rohkem, saame suuremat kasu
Nagu IPCC raport näitab, peaksime 2030. aastaks senisest palju rohkem saavutama. Eesti keskkonnaühendused – Eestimaa Looduse Fond, Eesti Roheline Liikumine, Keskkonnaõiguse Keskus ja Pärandkoosluste Kaitse Ühing – on REKKi eelnõule esitatud seisukohtades leidnud, et tuleb selgelt sõnastada eesmärk: 2050. aastaks peab Eesti jõudma süsiniku nullemissioonini, mitte piirduma 80% KHG vähendamisega.
Väikese räpase riigi kuvandist lahtisaamiseks ning selleks, et täieõiguslikult ELi ja rahvusvaheliste kliimaeesmärkide seadmisel kaasa rääkida, on Eesti REKKi eelnõus vaja esitada selge tegevusplaan fossiilkütustest loobumiseks, sh põlevkivi kasutamise lõpetamiseks. Sellises plaanis peaks aasta-aastalt kirjas olema, millistes valdkondades ja kui palju heidet vähendatakse, millised meetmed võetakse ja kui palju raha kulub.
Põlevkivisõltuvusest lahtisaamine eeldab ka loobumist unistusest, et lõpetada võiks küll põlevkivist elektri tootmise, ent laiendada põlevkiviõli tootmist ekspordiks. See tähendaks lihtsalt meie CO2-heitme eksportimist teistesse riikidesse, mis maailmas kasvuhoonegaaside emissioone ei vähenda. Teadlased on välja arvutanud, et üle 1,5kraadise soojenemise vältimiseks peab üle 80 protsendi Eesti aktiivsest põlevkivivarust ja üle 96 protsendi kogu põlevkivivarust jääma põletamata.9
Lõpetada tuleb igasugune põlevkivi- ja turbaenergia ning põlevkiviõli subsideerimine, teadusraha tuleb suunata taastuvenergiasektorisse, millega toetatakse kliimaeesmärkide saavutamist ja aidatakse kaasa Eesti konkurentsivõime parandamisele kliimaneutraalsusele orienteeritud maailmas.
Põlevkivisõltuvus ei ole ainult moraaliküsimus, vaid see mõjub meie kõigi rahakotile. Riigikontrolli 2012. a ülevaatest loeme, et riik on toetanud põlevkivielektri tootmist aastas keskmiselt 148 miljoni euroga (taastuvatest allikatest elektri tootmist aastas keskmiselt 34 miljoni euroga).10 2015. aastal on riigikontroll välja arvutanud, et põlevkivitööstusest põhjustatud varasema jääkreostuse kõrvaldamiseks on riik kulutanud üle 50 miljoni euro ning kulutada tuleb veel kümneid miljoneid.11 Pealegi tekitab põlevkivi kaevandamine looduskeskkonnale ja inimeste elukeskkonnale selliseid kulusid, mida me ei olegi veel kokku osanud arvutada.
Et leida põlevkivienergiale alternatiivi, tuleb Eesti energiapoliitika terviklikult läbi mõelda. Ilmselt ei saa põlevkivienergiat asendada ühe alternatiiviga, vaid tuleb ühendada tuule-, päikeseenergia jm. Arvestada tuleb taastuvenergia mõjudega loodusele ja looduslikule mitmekesisusele, need mõjud tuleks võimaluste piires ära hoida või neid leevendada. Meretuuleparkide potentsiaal on suur, ent selle väljaselgitamiseks on vaja lõpule viia merekaitsealade menetlus ja Eesti mereala planeering, millest ühtlasi selguksid alad, kuhu tuuleparkide rajamist võib kaaluda.
Seevastu biomassi kasutamise osas on REKK liiga optimistlik, nähes võimalust ulatuslikumaks raietegevuseks (12–15 mln m3aastas). REKK tugineb kehtiva metsanduse arengukava andmetele, mis uute teadmiste valguses on aegunud ega vasta säästva metsanduse põhimõtetele. Arvestatud ei ole uuemaid andmeid metsade süsinikuringluse kohta, näiteks 2013. a uuringus „Eesti võimalused liikumaks madala süsinikuga majanduse suunas“ leitakse, et Eesti metsade süsiniku sidumisvõimet säilitav maksimaalne raiemaht on 8–8,4 mln tihumeetrit aastas. Taastuvenergia tootmine metsade süsinikuvaru vähendamise arvelt kliimamuutust ei leevenda.
Õiglase ülemineku võimalikkusest
Mõistagi tuleb tegeleda ka väljakutsega, mida tähendab fossiilkütuste kasutamiselt taastuvenergiale üleminek sotsiaal-majanduslikult, iseäranis Ida-Virumaal, kus põlevkivisektoriga on otseselt seotud ca 7000 ning kaudselt ca 12 000 töökohta. Sellesarnaste küsimustega tegelevad teisedki Ida-Euroopa riigid, kus seni on olnud suured söetootmise piirkonnad. Euroopas kaevandatakse sütt 12 riigis, nt Poolas, Tšehhis, Slovakkias, Saksamaal jm, kokku 41 regioonis ning see annab töökohti ligikaudu 240 000 inimesele. Samal ajal on Euroopa Liit otsustanud suurel määral vähendada oma süsinikuheidet, sh söeelektrijaamadest tulenevat emissiooni. Üha väiksem söekasutus on viinud paljude kaevanduste sulgemiseni.
2017. a algatas Euroopa Komisjon üleminekuetapis söepiirkondade platvormi (Coal Regions in Transition), mille raames vahetatakse infot ja kogemusi, ent viiakse ellu ka projekte. 2019. a seisuga on juhtprojektid käimas 14 regioonis üle Euroopa. Nende hulgas on näiteks endistesse söekaevandustesse geotermaal- ja hüdroenergiajaamade rajamine, andmekeskuste loomine, kohalike energiaühistute moodustamine, turismi ja põllumajanduse arendamine.
Üleminekuprojektidele on võimalik saada Euroopa Liidu asutustelt nõustamist või ka rahastust. Näiteks ELi suurimale söepiirkonnale Sileesiale eraldati regionaalse rakenduskava raames 120 miljonit eurot, et toetada piirkonna projekte ja valmistada endisi kaevandamisalasid ette uuteks investeeringuteks.12 Suuremad võimalused peituvad tõenäoliselt aga ELi uue eelarveperioodi rahastuses, mille tingimuste üle praegu veel läbi räägitakse.
Millise muutuse toob uus valitsus?
Eesti edasine kliimapoliitika sõltub juba järgmisest koalitsioonist. Valimised võitnud Reformierakond kaalub liitu SDEga, kelle programmis on kirjas põlevkivienergeetikast väljumine aastaks 2030. Reformierakond oma programmis ühtki lubadust ei ole andnud, ehkki nende juhtpoliitikud, nt Keit Pentus-Rosimannus, Kaja Kallas, on väljumise vajadusest avalikult rääkinud.
Võimalikult EKREIKE koalitsioonilt senise kliimapoliitika märkimisväärset muutust esmapilgul oodata ei ole. Valimiste eel veebruaris korraldatud kliimadebatil13 ütles Isamaa esindaja Marko Pomerants, et peab ambitsioonide suurendamise ning Eesti kui suunanäitaja ideed populismiks, Martin Helme arvas hoopis, et tekitatud on kliimapaanika ning selle sisuks on tegelikult kliimaräkit, mis tähendab suurte summade ümberjagamist teadlastele, MTÜ sektorile ja „ma ei tea kellele-millele“. Keskerakonnast osales kliimamõttevahetuses Raimond Kaljulaid, kes möönis, et tema erakonnas põlevkivienergeetikast loobumise küsimuses konsensust ei ole ning ta tõi Keskerakonna spetsiifikana välja suure valijaskonna Ida-Virumaal ning vajaduse lahendada kaduvate töökohtade probleem. Keskerakonna Euroopa Parlamendi valimisteks kokku pandud värskes programmis leidubki nõue, et Euroopa majanduse dekarboniseerimise tagajärjel tekkivad probleemid lahendataks regioonides ELi aktiivsel kaasabil ning et nendele regioonidele loodaks erifond.14
EKRE ja Isamaa puhul paneb iseäranis imestama, kas erakonnad, kes sõnades kaitsevad Eesti riigi ja kultuuri säilimist tulevastele põlvkondadele, ei taha tõesti teha meie noorte viletsa tulevikuperspektiivi parandamiseks midagi enamat, vaid nad peavad paremaks pea liiva alla peita ja probleemi tõsidust eitada. Kui mitte muu, siis globaalse kliimamuutusega paratamatult kaasnev rändesurve peaks konservatiivsed erakonnad panema mõtlema, et Eestil on aeg edumeelsesse kliimapoliitikasse oma panus anda. Just kliimapoliitika valikutest sõltub, milline on Eesti ja meie laste tulevik.
Viited:
1 Aveliina Helm, Ei ole hilja, aga väga kiire on – Sirp 9. XI 2018.
2 Aive Mõttus, Teadlaste sõnul teeb kliima põllumehe töö Eestis aina raskemaks – Maaleht 25. VI 2018.
3 Early estimates of CO2 emissions from energy use. Eurostat, 4. V 2018.
4 Off target: Ranking of EU countries’ ambition and progress in fighting climate change. Climate Action Network Europe, 2018.
5 https://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/kliima/rahvusvaheline-aruandlus/kui-palju-eestis-kasvuhoonegaase-tekib
6 Kerli Kirsimaa, Kaja Peterson, Kas Eesti täidab Pariisi kliimakokkulepet? Stockholmi Keskkonnainstituudi (SEI) Tallinna Keskus, 13. XI 2018.
7 National Energy and Climate Plans (NECPs). ec.europa.eu/energy/en/topics/energy-strategy-and-energy-union/governance-energy-union/national-energy-climate-plans
8 Draft: National Energy & Climate Plans won’t deliver 32% renewables target.
WindEurope, 2. IV 2019.
9 Tuul Sepp, Kajar Köster, Rainer Küngas, Kust sa tead, et kliima soojeneb? Riigikogu Toimetised, Nr 38 5. XII 2018.
10 Elektritootmise võimalikud valikud. Millega peab riik elektrimajanduse arendamisel arvestama pärast elektrituru avanemist? Riigikontrolli ülevaade Riigikogule, Tallinn, 18. IX 2012.
11 Riigi tegevus põlevkivi kaevandamis- ja töötlemisjäätmete käitlemise korraldamisel. Riigikontrolli aruanne Riigikogule, Tallinn, 29. V 2015.
12 5. Structural Support Action for Coal and Carbon Intensive Regions. European Commission, November 2018.
13 Suur kliimadebatt: Planeedil on juba kiire, aga Eestil? – Delfi 4. II, 2019.
14 Keskerakond soovib ELilt fondi kaevandusi sulgevate piirkondade toetuseks – ERR, 8. IV 2019.
Kärt Vaarmari on Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige, kliimaprogrammi koordinaator.