COP28 kokkuvõte: rohelised sõnad, tühi sisu

Kokkuvõttest selgus, et maailma riikide tegevused ei ole jätkuvalt nende sõnadega kooskõlas ning tänaste poliitikatega pole võimalik hoida globaalset soojenemist alla 1,5°C. See teadmine aga maailma riike tegutsema ei pannud. COP28 lõpptekst, mis oli ühtlasi osa vahekokkuvõttest, kinnitas küll tahet 1,5°C poole liikuda, kuid nafta- ja gaasitootjate mõjul jäi tekstist välja konkreetne otsus fossiilsete kütuste kasutus lõpetada. Otsust oleks toetanud enamus osalejatest - 130 riiki 198st - kuid võõrustajariigi Araabia Ühendemiraatide ja naftaliidu OPECi hääl kõlas enamusest valjemini. Samuti jäid teksti sisse viited küsitavatele lahendustele nagu “üleminekukütus” LNG ja süsiniku kogumise ja ladestamise (CCS) tehnoloogiad, mis ulatavad naftatööstusele õlekõrre, võimaldades siiski fossiilsete kütuste tootmist jätkata. Taolistele tehnoloogiatele panustades lükkub aga hädavajalik üleminek taastuvenergiale aina edasi.

COP28 täpsemad tulemused:

• Juba esimestel konverentsipäevadel lepiti kokku kliimakahjude ja -kaotuste hüvitamise fondi täpsemas toimimises. Eelmisel aastal loodud fondiga lubasid arenenud riigid korvata kliimamuutuste all enim kannatavatele riikidele keskkonnakatastroofidest põhjustatud kahju. Erinevalt kliimamuutustega kohanemisele mõeldud rahastusest keskendub see fond juba täna tekkinud kahjudele. Hetkel on arenenud riigid lubanud fondi kokku panustada 700 miljoni dollariga. Paraku on see veetilk ookeanis, sest moodustab vaid 0,2% tegelikult vajaminevast summast, mis on hinnanguliselt 400 miljardit dollarit igal aastal. See number suureneb iga aastaga, mil me globaalset soojenemist ei piira ega kohanemisse piisavalt raha ei suuna. Eesti panustab kliimakahjude hüvitamise fondi 50 000€.

• Araabia Ühendemiraatide algatusel lepiti kokku 2030. aastaks globaalse taastuvenergia võimsuse kolmekordistamine (ehk 11 000GW ületamine) ja energiaefektiivsuse kahekordistamine. Otsus on teretulnud ning seda peetakse ka saavutatavaks, kuid see nõuab rohkem tähelepanu takistustele nagu üha kasvavad kulud, aeganõudvad menetlusprotsessid, probleemid tarneahelaga ja puudulik infrastruktuur. Samuti nõuab see praegusest rohkem toetust arenevatele riikidele, kelle jaoks pole üleminek taastuvenergiale võimalik ilma lisarahastuseta - seda probleemi aga tänavusel COPil ei lahendatud.

• Kõnelustel täpsustati ka globaalset kliimamuutustega kohanemise eesmärki (GGA), mis oli varasematel COPidel unustusse jäänud. Kokku lepiti valdkondades, mis kohanemise eesmärgi alla kuuluvad: vesi, toit, tervis, ökosüsteemid, infrastruktuur, vaesuse kaotamine ja kultuuripärand. Suurte ootustega kõnelustele läinud arenevate riikide esindajad pettusid tulemuses, sest konkreetsete eesmärkide asemel jäid mitmed valdkonnad üldsõnaliseks. UNFCCC poolt paika pandud “ühiste, kuid diferentseeritud kohustuste” põhimõte oli mitmele rikkale riigile vastukarva, sest ajaloolise taaga tõttu peavad nad teistest rohkem rahaliselt panustama.

• Loodi järjekordne kliimarahastuse eesmärk (“uus kollektiivne kvantifitseeritud eesmärk” ehk NCQG), mis tugineb varasemale eesmärgile, mille järgi rikkad riigid annavad vaesematele riikidele 100 miljardit dollarit aastas, et toetada neid kliimamuutuste leevendamises ja nende mõjudega kohanemises. Eesmärgi sisu pannakse aga paika alles tuleva aasta COPil, mistõttu lükati mitmed olulised rahastusega seotud otsused edasi.

Mida andis COP28 Eestile ja Euroopa Liidule?

Kuna Euroopa Liidu siseselt vastu võetud kliimaeesmärgid on ambitsioonikamad COPil saavutatud kokkulepetest, ei toonud COP28 Eesti jaoks uut kliimapoliitikat. Globaalne kokkulepe liikuda eemale fossiilsetest kütustest toetab suunda, mille EL koos USA, Kanada ja teiste eesrindlike riikidega on juba endale võtnud. Samas on ka meil arenguruumi, sest ka ELi kliimaeesmärk (vähendada 2030. aastaks kasvuhoonegaaside netoheidet vähemalt 55%) ei ole veel kooskõlas 1,5°C stsenaariumiga. Nüüd kui on selge, et ka ülejäänud maailm liigub ELiga samas suunas, võiks see meid innustada seadma nõudlikumad eesmärgid 2040. aastaks. See võiks anda ka julguse kindlustada liidusiseselt põhimõtte, et fossiilsete kütuste subsideerimine on möödanik. 

Mis saab järgmiseks?

• Aasta pärast toimub COP Aserbaidžaani pealinnas Bakuus. Taaskord kerkivad küsimused, kas naftariigid sobivad kliimakonverentsi võõrustajaks - Aserbaidžaan saab lausa kaks kolmandikku oma tuludest naftast ja gaasist, mis on isegi protsentuaalselt rohkem kui Araabia Ühendemiraadid.

• Oluliseks verstapostiks saab uute riiklike panuste (NDC) esitamine 2025. aasta alguses, mil riikidelt oodatakse ambitsioonide tõstmist, peegeldades tänavuse Pariisi leppe kokkuvõtte tulemusi.

Taustaks

Kliimakonverents COP toob kokku ligi 200 ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) osalist, sealhulgas kõik ÜRO liikmesriigid ja Euroopa Liidu. Esimene COP toimus aastal 1995, alates 2015. aastast tegelevad COPid peamiselt Pariisi kliimaleppe rakendamise küsimustega.

Pariisi leppe kolm peaeesmärki on: 1) hoida Maa keskmise temperatuuri tõusu tuntavalt alla 2°C ja püüda seda piirata 1,5 kraadini võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega, 2) kliimamuutuste mõjuga paremini kohaneda ja parandada vastupanuvõimet, 3) suunata rahavood vähese kasvuhoonegaaside heite ja kliima muutumisele vastupidava arengu poole.

Kokkuvõtte pani kirja Eestimaa Looduse Fondi kliimapoltiitika ekspert Laura Vilbiks.